:format(webp)/nginx/o/2024/07/08/16209672t1h2766.jpg)
Juunis 1991 lõpetasin ma Tartu Ülikooli. Sain ajaloolase ja ajaloo ning ühiskonnaõpetuse õpetaja diplomi. Valisin aastal 1985, Gorbatšovi ajal, ühe kahest kõige populaarsemast erialast: murranguaegadel on ajalugu eriti populaarne ja oluline, kirjutab Katri Raik (SDE).
Teine valik oleks olnud õigusteadus. Ülikooli lõpetamise puhuks tegid vanemad mulle oma aja kohta kalli ja erilise kingituse – reisi Rootsi, muidugi «Nord Estoniaga». Õigemini, ema loobus Tartu naisseltsi väljasõidust ja reisile sain minna mina. Mäletan esimest õhtusööki laeval, justkui oleks see olnud eile. Võtsin korraliku tüdrukuna kartulit ja lõhet. Üks elukogenum proua teatas distsiplineerivalt: kes siis Rootsi lauas kartulit sööb!
Murrangulistel augustipäevadel olime Uppsalas, kusagil päevakeskuses. Seal lülitati sisse televiisor, nii sain teada Eestis toimuvast. Oli hirmus. Meie reisigrupi enamus otsustas kohe Eestisse tagasi pöörduda. Rootslasest vastuvõtjad arvasid, et võiks jääda ja oodata asjaolude selgitamist. Keegi sosistas ka poliititse varjupaiga võimalusest. See ei tundu vaid tagantjärele nii, aga see oli mu ainus mõte: koju. Sinna, kus on kõik oluline. Saagu või hullem.
/nginx/o/2018/02/25/7636655t1hd1f3.jpg)