JUKU-KALLE RAID ⟩ Putin on putšistide töö tänasel Venemaal lõpule viinud

Putšistide pressikonverents 19. augustil 1991 Nõukogude Liidu välisministeeriumis. Foto: arhiiv

• Putin oli toona kindlasti putšistide poolel ja on nende töö tänasel Venemaal lõpule viinud.
• Putšistidel läkski paremini kui barrikaadidel nende vastu võidelnud ja vabadust ihalenud rahval.

Venemaal mööduvad 19.–21. august nagu tavalised päevad ikka. Pea keegi ei meenuta 1991. aasta sündmusi, kui ortodokssed kommunistid – putšistid – püüdsid aega ja ajalugu nagu isiklikku käekella tagasi keerata, kirjutab ajalehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid.

Ainult lärmakad kommunistid korraldavad sel päeval köökides oma meeleavaldusi ja mõned vähesed demokraadid võtavad ehk kusagil sõprade seltsis isegi pitsi viina.

Demokraatia kaotas 0:100

See on kõik, president Vladimir Putini Venemaa jaoks pole putšil augustis 1991 küll mitte mingit tähendust, võiks mõelda. Ka putšile järgnenud ja kevadise lumega sarnaselt kiiresti sulanud eufooria on jätnud Venemaa kalendrisse väheütleva jälje – vene trikoloori päeva. Aga tegelikult oli Putin toona kindlasti putšistide poolel ja on nende töö tänasel Venemaal lõpule viinud. Hoolimata putši mahasurumisest 1991. aastal ja rea vabade riikide tekkimisest või nende vabaduse taastamisest (ka Eesti iseseisvus taastus), panid putšistid selle matši kinni. Võitsid ära. Demokraatia sai Venemaal kokkuvõttes haledalt lüpsi, umbes 0:100.

Avalikult Nõukogude Liitu aastaid taga leinav Putin on selle riigi (õnneks mitte territooriumi) taastanud just täpselt nagu putšistid kunagi soovisid. Üks tsaar, üks julgeolek, üks sõda ja ei mingit jahumist vabaduste üle. Ja kui putšistid ei pidanud ehk ka silmas stalinistlikult juhitud riiki, vaid brežnevlikus stiilis «kollegiaalset», kus esimehe saapad limpsitakse küll puhtaks, aga keegi surma ei saa, siis saavutasid nad ometi stalinistliku ehk putinistliku variandi.

Kaitse ja vein

Ajalool juba on kord vastik komme oma irvhambaid näidata ja kõik algselt ühena tunduv lõpuks täiesti ära väänata. Putšistid tahtsid taastada Nõukogude Liitu 1991. aastal. Kes toona telekat vaatas, nägi taate, kelle käed värisesid ja suust kostis brežnevlikke pläägutusi. Mu oma tutvusringkonnas leidus akadeemik, kes puhkes naerma: «Need tegelased küll ühtegi riiki ei pööra! Sa vaata nende kehakeelt!» Kui me oma sõpradega (olime 16) avaldasime siiski vankumatut soovi ja tahet minna kaitsma telemaja, Toompead, teletorni, Balti jaama – kõike muidugi korraga! – Vene sõjaväe eest, tõstis akadeemik näpu. «Ärge tõtake sündmustest ette!» ütles ta ning haaras telefonitoru. Olles kellegagi aru pidanud, pani ta toru hargile ja teatas pidulikult: «Kaitsma on vaja minna telemaja, sest sinna tuuakse Valtust veini.»

Noorematele õpetuseks ja toonastele meeldetuletuseks, et Valtu vein võiks täna maitsta nagu soga, aga ei olnud toona üldse halb jook. «Rubiin» vist nimeks. No ja akadeemik tegigi selgeks, et telemaja kaitsmisele veeretatakse seda lausa mitu vaati. Kuna aga midagi karta ei ole, võiks kaitsta veiniklaasi keerutades. Tehtud-mõeldud! Et ühistransport ei liikunud, sammusime Mustamäelt, Keemilise bioloogia ja füüsika instituudist telemaja ette, valasime kaasavõetud plekk-kruusid veini täis ja asusime kaitsepositsioonidele.

Putšist sai «pisiasi»

Aga oleks võinud ka teistmoodi minna. Putšistid nägid küll välja gerondistunult ning võbelesid kaadris nagu rivi sülte, ent napikas siiski: hullemal juhul võinuks julgeolek puhta vuugi teha. Sellest on hiljem palju räägitud, levinud on kümneid teooriaid, üks kirevam kui teine. Aga Venemaaga on see jama, et mingi jabur ootamatus võib alati asjaolusid muuta. Meenutame näiteks käputäie bolševike riigipööret 1917. aasta oktoobris, millega ei osanud keegi arvestada. Peale selle löödi kohtumõistmisele käega, mis alandas putšikatse väikeseks. Umbes selliseks, et no kogunesid raugad ämbrite ja kühvlitega liivakasti, mängisid natuke, pildusid möödakäijaid liivaga, aga mis me nendest parkinsonidest ikka nuhtleme. See oli muidugi viga, mis määras ära Vene riigi edasise saatuse.

Gennadi Burbulis, kes oli tollal Boriss Jeltsini järel teine mees Vene Föderatsioonis – riigisekretär – kahetses kohe, et putšistide üle ei mõistetud kohut täie rangusega. Burbulis rääkis toona ajalehes Izvestija: «Toimus mäss, hukkusid inimesed. Seda ei saa unustada ega andestada. Kellelegi tundus amnestia andmine putšistidele mõistlik, kompromiss tulevikuks. Kompromiss kukkus läbi, tekkis putši tähenduse pinnapealne tõlgendamine, kui inimesed keelduvad aru saamast, et augustis 1991 juhtus poliitiline Tšernobõl.»

Kindral-polkovnik Konstantin Kobets juhatas mälestusväärsetel päevadel augustis 1991 Valge maja kaitsjaid ning määrati 19. augustil 1991 Venemaa esimeseks kaitseministriks. Oktoobris 1993 juhatas selleks ajaks armeekindraliks tõusnud Kobets juba Valge maja ründamist ning selle kaitsjate arreteerimist. Istus vangis kuni 2000. aastani, mil sai Putinilt amnestia. Pole midagi imestada. Teened ju eksisteerisid: ta üritas lõpetada 1993. aastal väikestki demokraatiat, mida Venemaal tol ajal täheldada võis.

Putšistidest said putinistid

Jeltsini kaasvõitleja augustiputši päevilt Sergei Stankevitš läks ajalukku kommunistliku timuka Felix Edmundovitš Dzeržinski ausamba mahavõtmisega Moskva KGB (Ljubljanka) peahoone eest. Tema avaldas avalikult ja valjuhäälselt protesti putinistide vastu. Alguses «Tõeliselt avalikku poliitikat Venemaal enam ei ole. Opositsioon Venemaal võib olla ainult kas dekoratiivne või marginaalne. Kolmandat võimalust pole antud,» rääkis Stankevitš veel kümmekond aastat tagasi, aga nüüd on temast saanud truu Ukraina-vastane ja Vene terrori toetaja.

Putšistide ninameestel ja nende sõpradel läkski palju paremini kui barrikaadidel nende vastu võidelnud ja vabadust ihalenud rahval. Võib-olla oleks ka tollane N. Liidu siseminister, läti päritolu Boriss Pugo jätnud putši läbikukkumise järel arreteerimise hirmus enesele kuuli pähe laskmata, kui oleks olnud hiromant ja Venemaa tulevikku ette näinud. Ja aimanuks, et julgeolekukoridoridest kerkib üks tähelepandamatu väikest kasvu seen, nimeks Putin, kes teeb teoks kõik putšistide unistused. Neist saavad putinistid, aga seenekesest Putinist omakorda suur mürgiseen, uus Stalin.