Juhtkiri: järjekord «passilauas» on talumatu

Eesti pass. Foto: Elmo Riig / Sakala

See, et inimesed peavad uut ID-kaarti või passi taotledes ootama pikkades järjekordades, on kõigist asjaomaste seletustest hoolimata 21. sajandi Eestis täiesti talumatu. Dokumente on antud välja kümne- ja viieaastase kehtivusega – aegumistähtajad on kuupäevaliselt teada.

Töökoormust saab seega ennustada väga täpselt ja pealekauba veel aastaid ette. Kui tekivad tõrked, on seda raske nimetada muuks kui juhtimisveaks. Kes vastutab? Isikut tõendavate dokumentide väljaandmine on osa politsei- ja piirivalveameti tööst. Amet allub siseministeeriumile ning loomulikult ongi tehnilises mõttes viimases ja avalikkuse jaoks esimeses järjekorras vastutav siseminister.

Paljude kodanike, kodakondsuseta Eesti inimeste ja välismaalaste jaoks on isikut tõendava dokumendi taotlemine üks vähestest otsestest kokkupuudetest Eesti Vabariigiga üldse. Kui see tähendab nende jaoks tunde kestvat ootamist elavas järjekorras, siis on see kõike muud kui inimsõbraliku ja tervemõistusliku e-Eesti visiitkaart.

Politsei- ja piirivalveameti kodulehel on kirjas: «Suuremates linnades (Tallinnas, Tartus, Jõhvis, Narvas) teenindusse tulles soovitame kindlasti mõned tunnid aega varuda.» Aga mida need «mõned tunnid» Eesti jaoks tähendavad? Sama veebileht ütleb, et 2012. aastal väljastatakse umbes 225 000, 2013. aastal 306 000, 2014. aastal 311 000 ID-kaarti.

Asjatu ootamine tähendab kaotsiläinud tööaega, isa-ema luhtunud võimalust tegeleda oma lastega, tervisespordi asemel ootepingil istumist jne. Kui me laseme 2012. aastal igaühel veerandist miljonist ID-kaardi taotlejast tund aega mõttetult järjekorras oodata, lendab tuulde «kõigest» 112 tööaastat ehk umbes kolme-nelja maksumaksja terve elu panus. Tuleb välja, et järjekord ei olegi naljaasi.  

Vastupidi, kõikvõimalikud keskmised ooteajad iseloomustavad tabavalt ühiskonna tõhusust. Üldiselt on Eesti paistnud niisuguste mõõdikute valguses silma väga mõistliku riigina, kus kodanike asjatoimetused avaliku võimuga suheldes sujuvad võrreldes teiste maadega keskeltläbi päris libedalt. On piinlik, kui valdkonnas, kus tegevuse planeerimine peaks olema ülimalt lihtne, suudetakse ikkagi inimeste aega raisata.

Riigid koormavad inimesi ja ettevõtteid maksudega, aga ka mitmesuguste tegevustega. Ka riigi poolt sunnitud tegevustel, halduskoormusel, on hind kodanike jaoks.

Vabandusi on ametnikel ja poliitikutel palju. Tõsi, inimestel on võimalik esitada uue ID-kaardi väljastamise taotlus elektrooniliselt, ent kahjuks ei saa nad teha seda siis, kui nende ID-kaart on juba aegunud jne. Eesti inimesed ja meie vabariik on liiga väärtuslikud selleks, et leppida tobedate vabandustega.