Toomas Kiho ⟩ Puud kui puurikanad

Toomas Kiho Foto: Kristjan Teedema

Kooskõlastusringile saadetud metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muudatusettepanekuid esitles kliimaministeerium loodussõbraliku poliitika musternäitena. Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho kahtleb selles.

Eesti nn metsasõda on jõudnud uutele lahinguväljadele (vabandatagu militaarmetafoore): kui seni on toimunud võitlus peamiselt raiemahtude ning lageraiete lubatavuse või mittelubatavuse tandritel, siis eelmisel nädalal avas kliimaministeerium uue rinde. Nimelt saatis ministeerium ametkondlikule kooskõlastusringile metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muudatusettepanekud, mis annavad lisapadruneid mõlemale poolele.

Muidugi esitles ministeerium seda sammu eeskätt loodussõbraliku poliitika näitena. Pressiteates ning ministri sõnavõtus oli esikohale seatud kavatsus suurendada kaitstavate metsade ja üldse kaitstava maismaa kogupindala seniselt 28 protsendilt 30 protsendile Eesti maismaaterritooriumist. Eesti maismaa pindala on 43 432 ruutkilomeetrit, mis erineb kooliõpikuist ja teatmeteoseist üldteada 45 339 ruutkilomeetrist maa-ala võrra, mille võtavad enda alla suurjärved: Võrtsjärv ja Peipsi Eesti-poolne osa. Seega tähendab kaheprotsendiline suurendamine looduskaitsealade pindala kasvu u 870 ruutkilomeetri võrra.