JUHTKIRI ⟩ Riik on rahvale

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Eestil on mitu sünnipäeva.
• Meie iseseisvuse eest peab pidevalt hoolitsema.
• Poolas on olulistes küsimustes sisemine konsensus.

Mõnel inimesel on mitu sünnipäeva. Esiteks päev, kui ta on sündinud, ja teiseks päev, kui tal on õnnestunud ellu jääda vaatamata tellingutelt kukkumisele, raskele haigusele või raudkangiga röövli rünnakule.

Ka mõnel riigil on mitu sünnipäeva. Eesti riigi teine sünnipäev on 20. augustil, kui ta tuli meie juurde tagasi. Eesti Vabariik ei olnud kadunud, ta on ikka see üks ja seesama, kuid vahepealsete okupatsiooniaastate jooksul oli ta hoiul Platoni ideedelaos ning New Yorgi peakonsulaadil lehvis selle kinnituseks sinimustvalge lipp.

Eesti Vabariigil õnnestus ellu jääda ja koomast ärgata. Riigi tagasitulek oli imeline sündmus, mida oli raske uskuda keset nõukogude laga ja ebaõiglust. Aga tagasi ta tuli ning imelisust lisas, et me ei pidanud maksma vereohvrit. Lätlased pidid ja leedulased rohkem ning Ukraina praegusest vabadussõjast pole üldse mõtet rääkidagi. Ukraina riigil saab olema kolm sünnipäeva, kui mitte enam.

Ehkki ärkame igal hommikul vabas riigis ja ilmselgelt pole meie südames enam seda eufoorilist tunnet, mis 1991. aasta augustis, ei tohi me Ukrainas toimuvat vaadates pidada oma taas kätte võidetud vabadust iseenesestmõistetavaks. Selles pole mitte midagi ettemääratut, pigem on tegemist kurioosumiga, millel aitas teoks saada rahva visa töö ning korraks avanenud ajaloolise võimaluse aken, kust suutsime õigel hetkel läbi hüpata ja ühineda meie julgeoleku jaoks ülioluliste rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Kuna tegemist pole iseenesestmõistetavusega, peame oma iseseisvuse eest hoolitsema, nagu öine lõkkevalvur hoolitseb laagrilõkke eest tuisuses talveöös. Lõkkel ei tohi kustuda lasta, sest külmas, pimedas ja tuulistes oludes on uue lõkke süütamine väga-väga keeruline. Üks kord see meiega juba juhtus, teist korda ei tohi me sellel lasta sündida.

Peame oma iseseisvuse eest hoolitsema, nagu öine lõkkevalvur hoolitseb laagrilõkke eest tuisuses talveöös.

Kas me oleme piisavalt õppinud 1939. aastast? Arvatakse, et toona polnudki Eestil valikut, kuid siis viis meid sundseisu valede sündmuste ahel: demokraatia kadu, rahvusvaheliste olude väär hindamine ning hiljaks jäänud kaitseinvesteeringud.

Meenutades 18. sajandil toimunud Poola riigi jagamisi Austria, Venemaa ja Preisimaa vahel, näeme hästi, kui ohtlikuks võib ka suurele riigile saada sisemine nõrkus. Olles kogenud samuti Teise maailmasõja traumat, on poolakad sellest õppinud ning nende kaitseinvesteeringud on praegu enneolematud. Vaatamata poliitilistele erimeelsustele valitseb Poolas olulistes riiklikes küsimustes konsensus. Riigi kõiki olulisi linnu ühendab kiirteede võrgustik ning Poolast on taas saamas regionaalne suurjõud.

Eesti ei saa mängida suurriikide liigas, kuid seda enam ei tohi me iseennast nõrgestada. Parafraseerides Lennart Merit, on riik praegu rahvast eemaldumas. See on meie praeguse ajahetke suurim oht. Eesti Vabariik loodi ja taastati selleks, et eestlastel oleks oma kodu. Mõelgem sellele!