Botaaniline illustraator Anita Walsmit Sachs: meisterlikkus areneb piiratud tingimustes

Anita Walsmit Sachsi meistriklass Tallinna botaanikaaias toimus koostöös EKA Erasmus+ programmiga ja seal osales 12 inimest. Foto: Madis Veltman

Eelmisel nädalal külastas Eestit botaaniliste illustratsioonide kunstnik Anita Walsmit Sachs Hollandist, kes on tänapäeval selle väga töömahuka ja elitaarse kunstiliigi tuntumaid esindajaid Euroopas. Võimalus temaga vestelda avanes päev enne, kui Tallinna botaanikaaias korraldati tema meistriklass.

Millega tegeleb botaaniline kunst ja on seda ülepea vaja ajastul, kus igaühel on taskus kaameraga telefon ja saadaval hulgaliselt taime­tuvastusäppe?

Botaaniline kunst on taime kunstiline kujutamine, sest fotodele jääb ka palju muud infot, mis taime ümbritseb. Taime teaduslikul illustratsioonil kujutatakse selle kasvukuju, õit ja õie- ning kroonlehti, tolmukaid jm. Enne Carl von Linné aega kujutati illustratsioonidel ka juuri, kuid pärast teda muutus olulisemaks taimede reproduktiivorganite kirjeldamine.

Tänapäeval ei kanna suurem osa botaanilisest kunstist enam teaduslikku eesmärki, vaid seda luuakse dekoratiivsetel eesmärkidel. Oluline on näidata taime olemust ja seda, kuidas ta toimib. Välja saab jätta kõik segava taime ümbritsevast, muidugi saab seda teha ka fototöötlusprogrammidega, kuid kunstipärasuse huvides võib pisut muuta taime kasvuasendit, jäädes muidugi botaanilise korrektsuse raamidesse. Siin on ühendatud kaks aspekti – teaduslik ehk botaaniline pool ning kunstiline pool, mis on atraktiivne vaataja seisukohast ja millel on tarbimisväärtus.

Siin tekibki küsimus, millisel määral on sellises dokumenteerimises kunsti kui artistlikku interpretatsiooni, jääb selleks üldse ruumi?

Taime kujutades püüad seda teha võimalikult tõetruuna. (Näitab ühte tööd.) See põõsas kasvab looduslikus keskkonnas üsna korratu rägastikuna. Botaanilist illustratsiooni luues tuleb mängu ka kompositsiooniline pool – tuleb teha valik, mida ja kuidas kujutada ning teha seda kaunilt ja kunstipäraselt. Samas tuleb ära näidata kõik taimele iseloomulik, näiteks see, et viljad kasvavad välja lehekaenlast. Siiski on selles ka pisut kunstilist vabadust. Näiteks võib taimede lehti parema lõppetulemuse nimel pisut painutada, kuid ronitaimest rippuvat teha ei tohi.

Mõni taim on pealtnäha üsna ilmetu, kuid minu töö on seda kujutada nii, et ta inimestele meeldiks – siin tulebki mängu kompositsioon ja varjutamine. Näiteks tulpide puhul on õied lehtedest olulisemad ja nii joonistasin kompositsiooni huvides õievarred tegelikust pisut pikemaks. (Näitab taiest.) Selle töö kinkis Hollandi kuninganna Maxima toonasele prints Charlesile ja see on maalitud pärgamendile vasikanahas sisalduvate värvipigmentidega. Värvid peavad aga õiged olema, neid oma suva järgi valida ei tohi. Mustvalgetes teaduslikes illustratsioonides aga pole värv kesksel kohal, sest maalitakse kuivatatud taime järgi ja esile tuleb tuua hoopis taimele iseloomulik.