:format(webp)/nginx/o/2023/08/10/15512949t1he1a2.jpg)
Kaasajal on Eestis üha rohkem juttu rahvastikukriisist – lisaks rohketele arvamusavaldustele nii ajakirjanduses kui ka ühismeedias pühendati sellele teemale ka Teine Eesti elujõu kongress, pärast mida koostati pöördumine Eesti avalikkuse, Vabariigi Presidendi, riigikogu ja vabariigi valitsuse poole, kirjutab diplomaat ja kolumnist Vahur Luhtsalu.
Selle mitmetahulise temaatika mõistmiseks tuleks minna ajas tagasi vähemalt pool sajandit kui mitte rohkem. Eesti taasiseseisvus 33 aastat tagasi eeskätt tänu meie toonaste ühiskonnaliidrite instinktidele. Ennekõike juhinduti siis rahvuslikust enesealalhoiuinstinktist, millele lisandus ka ajaloolise õigluse taastamise iha.
Toona, 1980ndate lõpus, pelgasid eestlased vähemusrahvaks jäämist omal maal, sest põlisrahva osakaal Eesti NSV rahvastikust oli selleks ajaks langenud üsna lähedale 60 protsendile. Võimalus kasutada eesti keelt igapäevases suhtlemises ametiasutustega, aga ka igapäevases olmes muutus üha keerulisemaks, mida omakorda süvendasid erinevad sotsiaalne ebaõigluse ilmingud ja absurdi piire kompav bürokraatia. Eestimaa Kommunistliku Partei nomenklatuuril ja Nõukogude Liidu tippjuhtkonna tasemel sisuliselt puudusid oskused sääraste probleemidega toimetulekuks. Loodeti, et rahvusküsimuste lahendamiseks, eri rahvuste lähendamiseks ja omavahelise sõpruse edendamiseks piisab muuhulgas üha kõrgemate majandusnäitajate raporteerimisest massiteabevahendites, rahvakunsti propageerimisest ja laulu- ja tantsupidudest.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/10/15512949t1he1a2.jpg)