PSÜHHOLOOG ⟩ Tsiviliseeritud maailma üheks raskemini talutavaks sotsiaalseks probleemiks on inimeste üksindus ja üksildus

Psühholoog Tõnu Ots. Foto: Sille Annuk

• Psühholoogidele üllatuseks tunneb üha rohkem inimesi, eriti noori, end siiski üksikuna.
• Üksildus tapab ka identiteeti selle paljudes või kõigis ilmingutes ja see on identiteedikriis.

Üha enam puutume kokku seletamatute ja väga sadistlike kuritegude ilmingutega nii meil kui kogu mailmas. Ja seda nii laste, noorte, täiskasvanute ja isegi vanurite seas, kirjutab psühholoog Tõnu Ots.

Neljapäevases Postimehes ärgitas Maarja Vaino lugema ja kaasa mõtlema ühiskonnas üha enam võimu võtvale psühhosotsiaalsele ilmingule – psühhopaatiale. Aitäh, Maarja. See Kevin Duttoni raamat väärib lugemist ja laiemaid mõttetalguid. Tahan aga sealt edasi minna ja rääkida teisestki ja mõneti ehk ohtlikumastki sotsiaalsest arengutendentsist, mis meidki on tabanud.

Ei lähe päevagi, mil ka ajakirjandus ei räägiks ehmatavatest ja võigastest kuritegudest. Ning seletust otsivad pilgud pööratakse psühholoogide poole. Minu pikas praktikas pole ma kogenud nii paljude patsientide abitust tulemaks toime oma laste, elukaaslaste, kolleegide, koolikaaslaste või lausa tänavakuritegude jõhkra – ja mis kõige hullem – neile endilegi seletamatu sadismiga.

Aga kust seletust otsida? Meditsiinist? Koroonast ja selle kaitsesüstidest? Alkoholist? Narkootikumidest? Kahtlase toimega toiduainetest? Kas need organismi seestpoolt mõjutavad tegurid võivad sellist käitumist põhjustada? Või tuleb põhjusi otsida organismivälistes tegurites, millele ta oma keemilises laboratooriumis reageerides käitumiseks muudab? Aga millest siis? Vägivallameediast? Totaalsetest sõdadest? Isegi tulnukate poole on süüdistavaid vihjeid tehtud.

Aga ehk peaks tähelepanelikumalt jälgima veel üht suurt muutust meie elukeskkonnas. Tsiviliseeritud maailma üheks raskemini talutavaks sotsiaalseks probleemiks on ammu olnud inimeste üksindus ja üksildus. Objektiivseteks põhjusteks on isiksuse anonüümsemaks muutumine, mille põhjuseks omakorda on globaliseerumine ja majanduslikest huvidest lähtuv igasuguste suhtlemiskeskkondade massistamine ja väikeste kollektiivide koondamine (koolid, kontorid, väikekülad, harrastusgrupid). Subjektiivseks aga tihtipeale aina kahanev oskus ja võimekus kontaktselt suhelda.

Vist oli Juri Lotman see, kes kunagi (vähemalt minu kuuldes) ütles välja kuldse mõtte, et suhtlemiseks vajame ühesugust mõtlemisviisi, et teineteisest aru saada ja üksteist mõista, kuid erinevaid seisukohti, et oleks huvitav suhelda. Näib kõik selge olevat, aga seletan siiski selle mõtte veidi sügavamat sisu. Kui neid tingimusi ei täideta, ei tule suhtlemisest midagi välja ja asendub kohtlemisega (õpetamine, kamandamine, kantseldamine). Ja relvastuseks on siis ühe või teise poole arrogantsus, ükskõiksus ja demagoogia. Ning vestluspartner tunneb end marginaalsena (tühisena, ebaolulisena, eemaletõrjutuna). Kui see juhtub sageli ja pidevalt, satume raskesti talutavatesse psüühilistesse seisunditesse – üksindus ja üksildus.

Me elame, õpime, töötame varasemast palju suuremates kollektiivides, kuid psühholoogidele üllatuseks tunneb üha rohkem inimesi, eriti noori, end siiski üksikuna. Ja seda ei aita ka sagedane soovitus – külastage rohkem rahvarohkeid suhtlemisüritusi.

Ühest kirjast: «Läksin peole, rahvast oli palju ja üksikuna ma poleks end küll pidanud tundma. Aga kõik rääkisid läbisegi ja karjusid. Kes vait oli, vahtis nutitelefoni. Oli soovitatud – ole nagu teised, tee seda, mida teisedki. Kargasin kaasa, karjusin kaasa, aga ainult tigedaks tegi. Tulin tulema, aga tigedus üle ei läinud. Ja pole üle läinud siiani. Tunnen ennast, nagu oleks mind elust välja heidetud. Mis mul viga on?»

Selle kirja kirjutajat on tabanud meie aja levinuim ja raskeim sotsiaalpsühholoogiline haigus – üksildus. Üksindus on füüsiline, kuid üksildus on vaimne. Nagu võõra riigi turul – kellegagi pole rääkida, kellestki ei saa aru. Me oleme pidanud seda stressiks, depressiooniks, läbipõlemiseks. Need pole ei päris õiged ega päris valed diagnoosid, kuid nende mõju käitumisele on erinev. Stressi ja depressiooni olemus ja põhjused on tuttavad ja teame, et põhjustavad elutüdimuslikke meeleolusid. Aga üksildus põhjustab inimesele endalegi arusaamatut ja teadvuse tahtele allumatut viha teiste ja kogu maailma vastu, hüsteeriat, negativismi, mõttetut vandalismi, vägivalda kuni mõrvadeni välja. Nii meditsiiniliselt kui psühhoteraapiliselt on selline seisund raskesti ravitav ja kahjuks enamasti ka ravimatu.

Keemiliselt põhjustab üksildus virgatsaine tahhükiniini ületoodangut ajus. See põhjustabki kontrollimatut vihkamist ja sadismi. Selle toimemehhanismist on raske aru saada ja kui saakski aru, siis veel raskem seletada.

Psühholoogide arvates avaldab tahhükiniini kogus ajus ka kaua seletamist otsitud nähtuse – identiteedi – olemust. Ehk lahtiseletatult: kui inimene leiab teise või teistega suheldes seda, millest rääkis Juri lotman, tunneb ta «läheduse ja sarnasuse tõmmet», nagu psühholoogia identiteeti kirjeldab. Kui ei leia ühist pinda kellegagi või millegagi samastumiseks, tabab teda enesehävituslik viha nii iseenda kui kogu maailma vastu. Loomulikult ei juhtu need muutused üleöö, kuid võivad siiski olla väga kiired.

Üldistus on siis seegi, et üksildus tapab ka identiteeti selle paljudes või kõigis ilmingutes ja me nimetame seda identiteedikriisiks. Ja teine järeldus on see, et üksindus pole haigus, vaid sotsiaalse korrastatuse või korrastamatuse süsteemne viga. See seletab ka praegust levivat trendi astuda vohava globaliseerumise vastu ja võitlust väiksemate sotsiaalsete struktuuriüksuste (ääremaa, väikeasumid, väikekoolid, perefirmad) säilimise eest.

Mis saab siis edasi, kui peame tõdema, et kurjuse, vandalismi – ja mis kõige hullem – endalegi arusaamatu sadismi relvadeks on ka nutitelefonid, tehisaju, virtuaalne meelelahutuskultuur ja ka majanduslik ajupesu, et kõik suur on hea, aga väike ning hoomatav on kurjast? Siis pole see üksikinimese tõbi, vaid kogu ühiskonna suur ja tõsine haigus ning poliitikute asi seda tunnistada ja ravida.