KRISTJAN JÄRVAN ⟩ Vaid pahatahtlik või äärmiselt naiivne isik võiks sellises autojuhtide kiusamise nipikogumikus näha väärtust

Kristjan Järvan Foto: ISAMAA

• Tartu kogemus kinnitab, et rattateede investeeringutel on kaheldava väärtusega seos rattakasutusega.
• Reaalsuses on Amsterdam ehitanud linnaosade vahele kümnerajalised maanteed.
• Liikuvus ei ole nullsumma – 100 aastat tagasi liikusid inimesed keskmiselt päevas vähem.

On väikesed valed, on suured valed ja on uus Tallinna liikuvusuuring, kirjutab Tallinna abilinnapea Kristjan Järvan.

On tõesti piinlik, mille peale maksumaksja raha on taaskord raisatud – eriti arvestades, et sama seltskonna tehtud Tallinna rattastrateegia paljastus juba ammu suure läbikukkumisena. Ühekülgsed rattaideoloogid ei ole kitsid peitmaks ka seekord enda eesmärki: tuleb võidelda autode vastu! Igast strateegiast on nopitud välja vaid enda ideoloogiat õigustavad lõigud ning autojuhtide kiusamise literatuurne soovunelm saab alata.

Uuringus on palju kohti, mis ei kannata kriitikat. Mõelge kas või tänasele olukorrale liikluses ja nüüd kujutage ette, mis juhtuks kui Tartu, Narva, Pärnu, Paldiski maanteedel, Sõpruse puiesteel, Mustamäe teel ja Liivalaia tänaval – kõigil jätta alles ainult üks sõidurada autodele. Ummikud maailma lõppu välja. Rattaideoloogide fanatism hoiab neid jätkuvalt kinni usus, et kui tekitada piisavalt suur ummik, siis inimesed hakkavad rattaga sõitma. Lihtne küsimus – meil on juba täna korralikud ummikud – miks nad seda siis juba täna ei tee?

Läbikukkunud rattastrateegia lubas, et 2027. aastaks moodustab rattaga liikumine 11% kõigist liikumistest. Ainult rattateed pidavat selleks toona puudu olema. Tallinn on aastate jooksul pannud miljoneid eurosid rattateedesse – tänavatel on toimunud korralik punapööre. Milline on olnud mõju rattakasutusele? Strateegia kirjutamise ajal oli rattakasutus 1% lähistel ja täna ligikaudu 2% – pole kuidagi võimalik eristada, kas muutus on tingitud infrastruktuuriinvesteeringutest või näiteks töögraafikute paindlikumast muutumisest. Ka Tartu kogemus kinnitab, et rattateede investeeringutel on kaheldava väärtusega seos rattakasutusega. Nimelt investeerib Tartu rattateedesse lähtuvalt oma rattaringluse andmetest, kuid rattaringluse kasutus järjest väheneb.

Värske liikuvusuuring läheb veelgi kaugemale – nüüd juba lubatakse rattakasutuseks 15%. Aga täpselt nagu rattastrateegias: ei sõnagi sellest, kui palju kogu see ideoloogiline nali maksta võiks. Võib vaid arvata, et ideoloogidel läks endal ka piinlikuks, kui kõikide magistraalide rekonstrueerimiseks vajalikud miljardid eurod kokku tuli lüüa. Ja see oleks vaid Tallinna pankroti põhjustamise algus. Kas kujutate ette mitmekordseks kujuneks logistikakulu, kui toidukaupluste igahommikusi külmtoodete tarneid ning kolitavaid klavereid peaksid transportima hakkama kastirattad, nagu analüüs soovitab?

Aga miks peaksid elanikud üldse sellises linnas elama või käima? Ei peagi. Rattaideoloogid küll arvavad, et kui autojuhte piisavalt kiusata, siis nad loobuvad autost. Reaalsuses nad lihtsalt lähevad Tallinnast minema ja siia jääb vaid getostuv kummituslinn, kus ärid ja elu on surnud välja – kaelas muidugi miljardites võlgu, mis kuhjusid jaburatest tänavate rekonstrueerimistest. Oma ideede ebapädevuses veendumiseks oleks rattaideoloogidel piisanud uurimaks teiste linnade kogemusi.

Hea näide on London, mis kaotas tänavatelt eraautod ja kus nüüd on veelgi suuremad ummikud. Tehti täpselt neid samu asju, mida rattaideoloogid oma liikuvusuuringus soovitavad – rattateed, autodelt ruumi äravõtmised, diagonaalsed teeületused jalakäijatele jne. Probleem on lihtsalt selles, et praktikas oli kõigi nende soovituste mõju täpselt vastupidine võrreldes värske uuringuga: ühistranspordi kvaliteet ja kiirus läksid alla, mis ilmselgelt vähendas ka ühistranspordi kasutust. Rattaid ei hakanud kasutama mitte autojuhid, vaid need, kes varem kasutasid ühistransporti.

Amsterdami peetakse ratturite paradiisiks – arvatakse, et seal autosid ei ole. Reaalsuses on Amsterdam ehitanud linnaosade vahele kümnerajalised maanteed. Sellisel juhul polegi autojuhtidel vaja südalinnast läbi sõita, sest neil on positiivne alternatiiv. Rattafanaatikute uuringu sissejuhatuses vastanduvad autorid otseselt aga Tallinna analoogsele projektile. Miks? Sest see «soodustaks otseselt isikliku sõiduauto kasutust.» Pime ideoloogiline viha ei luba isegi kaaluda lahendusi, millest võidaksid nii autojuhid kui ka väheneks liikluskoormus kesklinnas.

Mis on lapsiku liikuvusviiside vastandamise fundamentaalne viga? Liikuvus ei ole nullsumma – 100 aastat tagasi liikusid inimesed keskmiselt päevas vähem. See tähendab, et toonaseid liikumisi mitte pelgalt ei asendatud lihtsalt teise liikumisviisiga, vaid autod võimaldavad sama ajakuluga jõuda kiiremini ja kaugemale, pannes aluse majanduslikule õitsengule. See ei tähenda, et näiteks jalgsi peaks inimene vähem liikuma võrreldes toonasega. Suurem liikumiskiirus ja -distants võimaldavad meil elada töökohast kaugemal, mis tähendab, et meil on privileeg leida endale sobivam elu- ja töökoha kombinatsioon. Tallinnat agraarühiskonda suunav liikuvuskava võitleb aga sellele vabadusele otseselt vastu.

Mul ei ole midagi ekstreemspordi vastu. Aga sundida vanaemad talvisel kiilasjääl rattaga sõitma on ikkagi absurditeatri esinumber. Juba on väljendanud uuringu tellinud ametnikud rõõmu selle tulemuste üle ning teavitanud plaanist seda kesklinna üldplaneeringus kasutada. Ütlen otse: arvestades autorite äärmuslikku ideoloogilist kallutatust ning tulemuste ebaadekvaatsust, on asjakohane arutada ametnike vastutust avaliku raha kasutamisel. Vaid pahatahtlik või äärmiselt naiivne isik võiks sellises autojuhtide kiusamise nipikogumikus näha väärtust. Isamaa sellist rumalust läbi ei lase.