Öeldu ei tähenda, et ahvirõuged ilmtingimata aasta lõpuks meil kohal on, kuid globaalses maailmas midagi paraku välistada ei saa. Praegu levib haigus peaasjalikult Aafrikas, eeskätt Kongo Demokraatlikus Vabariigis, aga ka kümmekonnas teises Aafrika riigis, sealhulgas eestlastegi seas populaarses Keenias.
Siit tuleb esimene soovitus praegu mitte reisida Aafrikas riskiriikidesse, enne kui on selge, mis ahvirõugete uuest puhangust seekord saab. Tegemist on teistkordse puhanguga. Ka 2022. aastal kuulutas WHO seoses ahvirõugetega välja rahvatervise hädaolukorra ning siis levis haigus ligi sajasse riiki, sealhulgas nõnda kaugele nagu Austraaliasse. Toona suutis rahvusvaheline üldsus ühiste jõupingutustega puhangu siiski õigel ajal summutada.
Nüüd on ahvirõuged paraku tagasi ning vahepeal on võimust võtnud veidi ohtlikum viirusetüvi. Kui varem suri hinnanguliselt 0,1 protsenti haigestunutest, siis nüüd mitu korda rohkem. Sellel aastal on Kongo Demokraatlikus Vabariigis haigestunud juba 14 000 inimest ning surnud 450 inimest. Arvud on muidugi umbmäärased, kuna mõistetavalt ei ole Kongo DVs rahvatervise statistikaga kõige paremad lood.
Loodame parimat, kuid Rootsis on esimene ahvirõugete juhtum juba avastatud. Õnneks on meil õppetund koroonaviirusega hakkama saamise näol juba olemas.
Miks nimetatakse haigust ahvirõugeteks? Ei saa kindlalt väita, et viirus pärineb just ahvidelt, kuid teadaolevalt tuvastati viirus esimest korda 1958. aastal Taanis ahvidel, keda kasutati mitmesuguste teaduslike katsete tegemiseks. Esimest korda leidis haiguse ülekandumine inimesele kinnitust 1970. aastal ning juba eelpoolmainitud Kongo Demokraatlikus Vabariigis.