Madonna – moe indikaator

Madonna Foto: Corbis/Scanpix

Samal ajal Madonna kaheteistkümnenda albumiga «MDNA» (loe eelmise AK plaadikülge) anti välja ka kogu tema senine elutöö: üksteist albumit aastatest 1983–2008. Kõik ühes odavas karbis.

Demokraatlik lahendus. Ideaalne ülevaade. Oleks põhjust selle 53-aastase igineiu (nagu tema kuvand ette näeb) 30-aastase karjääri sisse piiluda.

Madonna Louise Cicconena Bay Citys Michiganis sündinud naisterahvas on karjäärimasin, kelle kogu elu on olnud allutatud läbilöögile ja viimastel aastakümnetel ka omaenda äriimpeeriumi edule. 20 aastat tagasi asutas Madonna kompanii Maverick, mis algul oli plaadifirma, siis ka filmikompanii, kirjastus, seejärel tohutu meelelahutuskombinaat, ning tänaseks kuulub Madonnale juba pool maailma (piltlikult öeldes) koos jõusaalide ja restoranidega. Milleks veel muusikat teha? Milleks tüdrukut mängida?

Ometi jääb muusika esiplaanile. Ja teda ei tasu selles vallas alahinnata. Sel sajandil ma nimetaksin teda popmuusikaliseks moeajakirjaks: kui sa ei jõua kõige suures popis toimuvaga kursis olla, siis vaata ja kuula Madonnat ja sa saad trendid teada. Viimase nelja albumi puhul on see tähendanud hip-meinstriimi suundumuste peegeldamist, kusjuures peegel näitab küll juba olemasolevat, aga märksa kiiskavama ja tegelikult ka moekamana kui kujuteldav. Sisukas kimäär.

Haarame albumi «Confessions On A Dance Floor»: produtsent Stuart Price (varem tuntud ka kui Jacques Lu Cont või Les Rythmes Digitales) oli seitse aastat tagasi kõige kuumem nimi ning sellise glitchdisco juured olid andergraundis (kus mujal).

Kolm aastat hiljem võttis Madonna mõningase sisulise hilinemisega, aga kommertsiaalse täpsusega albumi «Hard Candy» jaoks appi musta popi miljonärisaundi kõlavamad nimed Justin Timberlake’i, Timbalandi ja Pharrelli.

Nüüd, kui Ameerika on vallutanud eurotrance, produtseerisid «MDNA» muidugi Benny Benassi, Martin Solveig jt, üllataval kombel küll pole seltskonnas David Guettad.

Madonna on aga olnud ka novaator, vähemalt tinglikult. Tema debüütalbumi masinafungi saundi eest annaksid mõned tänased magamistoadiskodiivad ära oma väikse varba küüne: rudisev, samas lennukas Moog-bassi, trummimasina ja polüfoonilise analoogsündi kombo ohtrate kajade ja efektidega: aasta oli 1983.

Ja loomulikult olid juba enne olemas Giorgio Moroder, Human League, Cerrone jt, aga sel kujul ja suure väljaku tšiki-popina tõi sündidisko massidesse Madonna.

Või võtame tema singli «Justify My Love» aastast 1990 (albumitel pole, asub kogumikul «Immaculate Collection»): muidugi oli see laul teadlik briti Soul II Soulist ja ameerika De La Soulist ja muust õhulisest diskosämplitega hiphopist, aga aasta hiljem aimas Massive Attacki «Unfinished Sympathy» Madonna loo käekirja (mille produtsent oli muide Lenny Kravitz).

Et Madonna omakorda oli kursis Massive Attacki ja selle eellase Wild Bunchiga, näitab näiteks fakt, et oma 1994. aasta albumit «Bedtime Stories» kutsus Madonna produtseerima endise massiveattacklase, ka Soul II Souliga seotud olnud Nellee Hooperi.

Aastal 2000, kui ilmus Madonna kaheksas album «Music», oli moes Daft Punk ja prantsuse tehnosaundiga ning disko-olemusega house. Madonna kutsus produtsendiks Mirwaisi, mehe, kes tegi «prantsuse saundi» enne Daft Punki ja teisi.

Madonnal on ka suurepärane oskus astuda dialoogi religioossete ringkondadega (vaadake juba kas või artistinime): algul Madonna ärritab (väljakutsuv seksuaalsus, religioosse sümboolika ekspluateerimine), siis kirik (katoliiklik, õigeusklik jm) ärritub, pärast Madonna müüb. Ja naerab.

Kõlab õõvastavalt, või siis naljakalt, aga nii veereb kõlisev popkultuur, ja kuigi Madonna pole teadaolevalt ühtegi kirikut oma etteteatamata bändiprooviga anastanud, põhimõtteliselt: Pussy Riot polnud esimene poptäht, kes Jumala esindajate viha ära on teeninud. Siia juurde Madonna Kabala-usust rääkida ei jaksagi.

Järeldus: Madonnal on lisaks suurepärasele vokaalsele talendile muusikaliselt hea nina ja niivõrd ere ärivaist, et ta oleks megastaar ka ilma tasemel muusikata. Ainult et sel juhul poleks põhjust tema kõrghetki meenutada.

Madonna

Madonna Louise Ciccone
sündinud 16. augustil 1958
Bay Citys Michigani osariigis itaalia-ameerika päritolu isa ja prantsuse-kanada päritolu ema peres, isa töötas autotööstuses disainerina

Diskograafia
(P. S. Arvud kasvavad siiani.)

•   «Madonna» 1983
    Müüdud 10 miljonit eksemplari
Laule: «Lucky Star», «Borderline», ­«Burning Up»

•    «Like A Virgin» 1984
    21 miljonit
    «Material Girl», «Angel», «Like A Virgin»

•    «True Blue» 1986
    25 miljonit
«Papa Don’t Preach»,
«True Blue»,
«La Isla Bonita»

•    «Like A Prayer» 1989
    15 miljonit
    «Like A Prayer», «Express Yourself», «Cherish»

•    «Erotica» 1992
    5 miljonit
    «Erotica»,
«Deeper And ­Deeper», «Fever»

•    «Bedtime Stories» 1994
    6 miljonit
    «Secret», «Take A Bow», «I’d Rather Be Your Lover»

•    «Ray Of Light» 1997
    16 miljonit
    «Ray Of Light», «Nothing Really Matters», «Frozen»

•    «Music» 2000
    11 miljonit
«Music», «American Pie», «Impressive Instant»

•    «American Life» 2003
    4 miljonit
    «American Life», «Hollywood»,
«Die Another Day»

•    «Confessions On A Dance Floor» 2005
    10 miljonit
    «Hung Up», «Jump», «Sorry»

•    «Hard Candy» 2008
    4 miljonit
    «4 Minutes»,
«Give It 2 Me»,
«Miles Away»

    (Need 11 albumit ­ilmusid äsja samas ­karbis: «The ­Complete Studio Albums 1983–2008»)

•    «MDNA» 2012
    Esimese nädala müük 359 000 CDd, tõusis albumimüügitabeli tippu 20 riigis, sealhulgas USAs ja Suurbritannias; enamikus muudes maades, kus arvet peetakse, jõudis teiseks või kolmandaks. Teise nädala müük oli aga vaid 46 000.
    «Girl Gone Wild», «Give Me All Your Luvin», «Gang Bang»