GARRI RAAGMAA ⟩ Linnarahvas kolib maale – mis värk sellega on?

Garri Raagmaa Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

​Kui 100 ja 20 aastat tagasi Eestimaa linnastus, siis viimastel aastatel kolib osa linlasi maale. Kuidas see lauludesse on pandud ja mida sellest peaks järeldama regionaalpoliitika, arutleb kolumnist Garri Raagmaa.

Eelmisel aastal ilmus Tommyboy «Uusmulgi lugulaul». Tasapisi see rahva seas (somes) levib: «… küll sai mul linnast; ullu om naabre ja perätu inna». Alles see oli, kui 2008 ilmus HU? singel «Depressiivsed Eesti väikelinnad». Pidin seda autoroolis kuuldes vaat et kraavi sõitma. Sedavõrd tegelikult hea elukeskkonnaga väikelinnu stigmatiseerivat teksti polnud nagu enne kuulnudki. Tosina aastaga on toimunud pööre.

Et üks näoraamatu sõber jagas just oma vastset maale kolimise kogemust, ajendas see ka seda kolumni kirjutama. Üha enam inimesi avastab Jaan Tätte kombel maaelu, kus: «Igas päevas on päris palju rõõmuhetki. Linnas pead ikkagi päris palju vaeva nägema, et neid leida, ja tihti otsid neid valedest kohtadest, enamasti ostukeskustest. Maal tuleb rõõm ise sinuni, kui oskad loodust tähele panna ja see sind erutab.» Kultuurirahval on sotsiaalset närvi enam, nad tajuvad uued trendid ammu enne laialdaseks moeks saamist. Ka töö iseloomust johtuvalt on neil märksa lihtsam ja isegi kasulik maal elada: kulud väiksemad, ruumi enam ja loomet häirivaid tegureid vähem.