/nginx/o/2022/04/06/14466992t1hc238.jpg)
/nginx/o/2024/08/15/16291743t1h9224.jpg)
Kleio mäletab, kuidas kunagisest ohvitseride majast Raekoja platsil sai õpetajate maja, kirjutab kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa.
Tellijale
JÜRI KUUSKEMAA ⟩ Ohvitseride majast õpetajate majaks
Aastat seitsesada tagasi oli sellel kohal pood, nagu toona veel noorukese Raekoja platsi ääres kombeks. Paar põlvkonda hiljem rajati siia ka elumaja ning nüüdseks on igavikku vajunud umbes 25 põlvkonda. Neist igaühel on olnud omad soovid ja võimalused, mis ajapikku ongi kujundanud praeguse hoonestuse mitmekihilise mahu ja ilme. Raekoja platsi idakülje äärest algav hoone osutub pikaks ja kitsaks, ulatudes tagaosas Vene tänava äärde. Põhjaküljel on sellega liidetud osa Apteegi tänavani ulatuvast naaberkinnistust. Iga sajand on jätnud oma jälje ning täna võiks välisvaate põhjal majavaldust pidada vaid umbes kahesaja-aastaseks.
Hakatust otsides on seda kõige kergem leida soklikorruselt, kus muidu sündsalt siledate seinte asemel paistavad silma paksud ja lopergused, ilmselt keskaegsed alusmüürid. Püüdes kujutleda Hansa-aegset melu majaesisel Suurturul, võib arvata, et platsi poole olid siinsel majal vaid pood ning laoruumid. Eluruumid pererahvale ning teenijaskonnale olid vaiksema õue ääres. Vene tänava poole paiknesid hobusetall ja vankrikuur, millalgi arvatavasti ka lehmalaut. Selline olustik kestis siin üsna mitu sajandit.