/nginx/o/2016/04/26/5307387t1h0e20.jpg)
/nginx/o/2024/08/10/16282569t1h801e.jpg)
- Venemaal räägitakse Ukraina okupatsioonist vähe.
- Vastaste propagandistid on kummaliselt vaiksed.
- Ukraina vajab nüüd kulissidetagust toetust.
Ukraina kaitseväe ootamatu kannakinnitus Kurski oblastis on kestnud praeguseks piisavalt kaua, et hakata avaldama tõsiseltvõetavat strateegilist mõju, kirjutab ajaloolane ja kolumnist Mart Kuldkepp.
Ukraina vägede viibimine Vene Föderatsiooni territooriumil seab Venemaa selgelt ebamugavasse olukorda, kuna Putini jaoks pole olulisemat jutupunkti kui narratiiv Venemaa piiramatutest sõjalistest ressurssidest ja ilmtingimata möödapääsmatust võidust ükskõik millises relvakonfliktis. Pealiskaudsedki ajalooteadmised lubaksid seesugust juttu kergesti ümber lükata, kuid siiski on see leidnud arvukalt uskujaid üle kogu maailma, Venemaast rääkimata. Otsest Ukraina okupatsiooni on selliste müütidega aga väga keeruline ühildada ning seetõttu võib selle kestmine osutuda ohtlikuks autoritaarsele režiimile endale, mille võim lõppkokkuvõttes sarnastel müütidel püsibki.
Parema puudumisel on Venemaa valinud esialgu pea liiva alla peitmise: Ukraina okupatsioonist räägitakse avalikkuse ees nii vähe kui võimalik, lootuses, et peatselt õnnestub sellest mingi terrorismivastase erioperatsiooni sildi all vabaneda. Kahtlemata toimuks see «vabastamine» tavapärase brutaalsusega, mida lisaks ukrainlastele jääksid mäletama ka kohalikud tsiviilelanikud. Praegu valitsev peataolek tähendab aga, et initsiatiiv infosõjas on vähemalt ajutiselt loovutatud vastaspoolele.
Teiste seas on kummaliselt vakka jäänud igasugused Vene propagandistid ja muud kaasteelised lääneriikides, sest neilegi pole selge, milliste seisukohtade pooldamist neilt oodatakse. Ukraina pealetungi tembeldamine eskalatsiooniks ja pöördumised rahvusvahelise kogukonna poole ukrainlaste korralekutsumiseks, millega mõnelt poolt arglikult katset on tehtud, on niivõrd naeruväärsed, et võrduvad omale jalga tulistamisega.
Erinevalt kunagisest Eestist pole Ukrainal õnnestunud oma territooriumi täiel määral vabastada, kuid omapoolse okupatsiooniga luuakse faktilised eeldused selleks, et see võiks diplomaatilisel teel võimalikuks saada.
Milliseks Kurski operatsioon lõppkokkuvõttes kujuneb, on veel vara öelda, kuid kõik märgid näitavad, et tegemist ei ole piiratud initsiatiiviga leevendamaks Vene vägede survet Ukraina idarindele, vaid eesmärgiks on Ukraina strateegilise läbirääkimispositsiooni põhimõtteline parandamine. Nagu koges ka Eesti vabadussõja ajal, on sõjategevuse üleviimine vaenlase territooriumile veidigi püsivama rahu sõlmimiseks praktiliselt möödapääsmatu, sest vastasel juhul saavad kõik võimalikud järeleandmised rahuläbirääkimistel puudutada ainult omaenda territooriumi. Erinevalt kunagisest Eestist pole Ukrainal õnnestunud oma territooriumi täiel määral vabastada, kuid omapoolse okupatsiooniga luuakse faktilised eeldused selleks, et see võiks diplomaatilisel teel võimalikuks saada.
Lõpuks tuleb tunnustada Ukraina partnereid lääneriikides, kes on suutnud loobuda kiusatusest praegustes sündmustes mingit olulist rolli etendada või nende pealt poliitilist profiiti lõigata. Ukraina vajab nüüd eelkõige kulissidetagust toetust ja tundub, et seda pole neile keelatud. Pealetungi ulatus küll alles selgineb, kuid kindlasti on vajalik, et ukrainlased saaksid luua hõivatud aladel logistilised ühendusliinid ja rajada piisavalt tugevad kaitsepositsioonid, et saavutatud taktikaline edu kinnistuks püsiva strateegilise faktina.