/nginx/o/2022/10/15/14900021t1h7124.jpg)
/nginx/o/2024/08/14/16289846t1heae1.png)
- Tuglas on Pariisist ära, kuid Hindrey seltsib eesti kunstnike, eriti Jaan Koortiga.
- 1924. aastal koondas ta oma ajakirjanduses ilmunud reisivested raamatuks «1914. Reisipildid».
Karl August Hindrey (1875–1947) oli ajakirjaniku, kultuurikriitiku ja seltskonnategelasena tuntud Hoia Ronk pseudonüümiga ammu enne seda, kui ta kirjanikuks sai. Nooreestlastest pisut vanemana oli ta Euroopassegi jõudnud varem, sobides nõnda õpetussõnu jagama ja veidi ülalt alla vaatama isegi Tuglasele, kirjutab kirjandusteadlane Janika Kronberg.
Õppinud kunsti Peterburis, Münchenis ja Pariisis, kuid kärsitu ja boheemliku loomuse tõttu ühtki kooli lõpetamata, ilmusid eesti ajakirjanduses juba 1902. aasta lõpus Hindrey esimesed kultuurikirjad Pariisist, kus ta siis peatus pikemat aega.
Kevadel 1914 asutas ta end uuele Euroopa reisile. Teekond viib laevaga Riiast Kopenhaageni, kus ta põgusaks vestluseks otsib üles Eduard Vilde, sealt edasi läbi Saksamaa Pariisi. Tuttav linn on mattunud uue ajastu automürinasse, erinevate keelte ja nahavärvidega kihavat tänavapilti kirjeldades tõdeb Hindrey, et kodusel Pühajärvelgi ei ole inimene nii üksik kui suurlinna massis. Rohket tähelepanu saavad Pariisi pargid, kalmistud ja kuulsuste hauad ning monumendid. Tuglas on Pariisist ära, kuid Hindrey seltsib eesti kunstnike, eriti Jaan Koortiga. Aga end rahvusvahelise mehena tundes leiab ta oma teekonnal ühise keele ja jutuaine ka igat masti juhuslike reisi- või kohvikukaaslastega kaardilauas või klaasikese kangema juures.
:format(webp)/nginx/o/2021/10/01/14107044t1hcc77.jpg)
Gurmaan Hindrey lugupidamine riikide ja rahvaste vastu käib ka kõhu kaudu, nagu esteedile kohane. Mis aga eriti oluline – kõiksugu ametnikega suhtlemisel mitte kunagi alandlik, nagu võiks olla kohane impeeriumi alamale, vaid alati nõudlik ja samas suuremeelne.
Teated I maailmasõja puhkemisest ja kohalike mobilisatsioon tabavad Hindreyd Prantsusmaa läänepoolsemas tipus Bretagne’is, kus erinevalt Pariisi sõjaelevusest on valdav kartus. Tagasi kodumaale õnnestub Hindreyl jõuda teiste põgenike hulgas Londoni ja Stockholmi kaudu. Kujutlusvõime visandab talle elavaid pilte muistsete eestlaste vägitegudest 12. sajandi lõpul Stockholmi saarestikus: «Tulede ümber pikutasid Sõrve ja Tahkuranna mehed ja olid kadedad üksteise saagi peale, ja Riddarholmenilt kostis tume surmalaul, loit kerkis kõrgele.»
Hindrey sulest olid varem raamatuina ilmunud vaid tänaseni klassikasse kuuluvad lasteraamatud. Alles 1924. aastal koondas ta oma ajakirjanduses ilmunud reisivested raamatuks «1914. Reisipildid». Edaspidi ilmusid veel mõned reisiraamatud ja memuaarid, ning alles siis tulid rikkalikku elu- ja maailmakogemust tõendavad novellid ja romaanid. Hindrey koloriitne kuju ja tema roll eesti kultuuriloos vääriksid kogutud teoseid, millega kunagi ka alustati.
Väikse ülevaate tema loomingust on kirjutanud Oskar Kruus (2006), kuid viimastel aastatel on kirjutanud Hindreyd meile tuntumaks Mart Laar. Esindusliku ja kättesaadava valiku Hindrey 1914. aasta reisipiltidest pakub Eesti Mõtteloo sarjas ilmunud Hando Runneli koostatud «Kirjad noortele» (2016), mille aluseks on olnud Postimehes ilmunud versioon, sisaldades ka selliseid palasid, mida Hoia Ronk omal ajal raamatusse ei võtnud.