JUHTKIRI ⟩ Salajane riik

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Ametnikud ei tea tihti ka ise, miks dokumente salastatakse.
• Sotsiaalministeerium salastas algul tervishoiu esmatasandi määruste paketi.
• Eesti riik on kaldu salatsemise suunas.

Sotsiaalministeerium saatis 26. juulil kooskõlastusringile tervishoiu esmatasandi määruste paketi. Need määrused oli suutnud ministeerium aga nii ära salastada, et neid võis näha ainult rahandusministeerium. Isegi justiits- ja digiminister Liisa Pakosta (Eesti 200) nentis, et temal polnud eelnõule ligipääsu.

Eelnõu kooskõlastamisringile saatmise mõte on arvatagi selles, et asjassepuutuvad inimesed saaksid selle üle vaadata – kuidas see neid mõjutab, kas selles mingeid vigu pole. Kooskõlastatava eelnõu salastamine neile eesmärkidele muidugi kaasa ei aita.

Sotsiaalministeerium kinnitab, et seekord toimus salastamine eksikombel ja praeguseks on eelnõu ka avalikuks muudetud.

Loomulikult, eksimusi ikka juhtub. Aga mõni eksimus on siiski märgiline. Nii ka seekord.

Eesti ametkondades lokkab juba hulk aastaid salastamismaania. Paljud riigiasutustele kirja saatnud kodanikud on saanud vastuse, millel on märge «asutusesiseseks kasutamiseks». Vastuse adressaadis tekitab see ilmselt kahtluse, kas tema kui asutuseväline inimene üldse tohib seda lugeda. Need kirjad ise on sageli aga sellised, et igal mõistlikul inimesel tekib küsimus, miks ometi neid salastama peaks.

Loomulikult on olemas dokumente, mis peaksidki olema salajased, sest nende avaldamine põhjustaks kellelegi kahju. Ka võib olla mõistlik asutusesiseseks kasutamiseks liigitada dokumente, mis on alles väljatöötamisel. Kui iga ametnike peas liikuv idee avaldada, võib see paraja segaduse tekitada.

Kahe aasta eest läbi viidud Postimehe eksperiment viitas sellele, et pooltes ministeeriumites toimub ülesalastamine ja nende ametnikud kipuvad avalikku teavet seadusliku aluseta kinni hoidma.

Eesti riik on aga kahjuks salastamise poole kaldu. Ametnikud kipuvad üsnagi suvalisi dokumente automaatselt salastama, sest nii on alati varem tehtud. Kahe aasta eest läbi viidud Postimehe eksperiment viitas sellele, et pooltes ministeeriumites toimub ülesalastamine ja nende ametnikud kipuvad avalikku teavet seadusliku aluseta kinni hoidma. Nimelt selgus ministeeriumite siseauditeid küsides, et vaid kuuest ministeeriumist sai suurema jonnimiseta kätte dokumendid, mis peaks avalikud olema. Mõnigi kord ei osanud ametnikud õieti põhjendadagi, miks nad neid dokumente salastada tahavad.

Järelevalvet salastamise üle sisuliselt ei toimu. See nimelt on üks selliseid asju, milles ametnikud ja poliitikud on peaaegu alati ühes paadis – mõlemad eelistaks kõik asjad võimalikult salajaseks muuta. Teabe kättesaadavust peaks edendama andmekaitse inspektsioon, aga see asutus peab samal ajal muretsema sellepärast, et tundlik info liiga avalik poleks.

Ülemäärane, seadusliku aluseta salastamine on võimuliialdus. Õigus informatsioonile on aga põhiõigus. Teavet, mis peaks olema avalik, ei tohi otsitud põhjustel varjata.