Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

TEET KORSTEN Isa lugu elik põlvkondade alandus (2)

Copy
Heino-Eduard Korsten (26. oktoober 1926 – 6. juuli 2004).
Heino-Eduard Korsten (26. oktoober 1926 – 6. juuli 2004). Foto: Erakogu

Minu isa Heino-Eduard Korsten (26. oktoober 1926 – 6. juuli 2004) mobliseeriti 1944. aasta augustis 17-aastasena Eesti Leegionisse. Ta oli õppelaagris Kloogal. Samas oli mu hilisem tädimees, kes oli olnud soomepoiss, aga saabus tagasi Eestisse, et nõukogude okupante peatada. Nende käest kuulsin õudusjutte sellest, mida nad nägid, kui ühe päevaga likvideeriti samas kõrval olnud koonduslaagrit. Aga nemad ei tapnud juute, nad olid nähtust šokis – isegi aastakümneid hiljem, võin kinnitada, ja nemad polnud kohale kutsunud hitlerlasi. Neile oli oluline oma vaba riik, kirjutab ajakirjanik Teet Korsten.

Hiljem liikus isa väeosa raudteed mööda lääne poole. Kolonni oli iga mõne vaguni järel valvama pandud sõduripaar. Isa oli ühes ühe Kiviõli poisiga pandud samuti postile ning neil olid automaatrelvad. Ühel hetkel, kui rong liikus aeglasemalt, nad hüppasid sellelt maha ja jooksid metsa. Läänemaalt jõudsid kaks 17 aastast poissi (isa sai alles sama aasta 26. oktoobril 18, aga teine poiss võis olla juba meie mõistes täisealine) tagasi koju Virumaale. Isa rääkis, et nad olid valmis tulistama – oleks neid peatanud venelane või sakslane. Aga poisid jõudsid läbi metsade koju ilma suuremate seiklusteta. Lüganuse kirikuõpetaja ilmselt oli mu vanaemaga usalduslikes suhetes ja ta võltsis isale tunnistuse, mille järgi ta oli sündinud 1928, mitte 1926, mis päästis teda kohesest nõukogude mobilisatsioonist.

Kui Eesti sai vabaks, hakkasid koos käima Leegioni veteranide organisatsioonid. Isa oli seal elu lõpu poole üpris aktiivne osaleja. Saan aru, et see kuuluvus oli talle oluline. Talle oli oluline, et ta oli jõudnud olla Leegionis – mis sest, et vaid paar kuud. Kogu elu oli ta mind kasvatanud okupante ja okupatsiooni mitte tolereerima. Olen selle eest väga tänulik. Kui isa 2004. aastal 77-aastaselt suri, matsime ta ülikonnas, mida ehtis Eesti Leegioni märgiga lips. Sama märk, mis on vabadusõja sambal Vabaduse väljakul.

Tagasi üles