TEET KORSTEN ⟩ Isa lugu elik põlvkondade alandus

Heino-Eduard Korsten (26. oktoober 1926 – 6. juuli 2004). Foto: Erakogu

Minu isa Heino-Eduard Korsten (26. oktoober 1926 – 6. juuli 2004) mobliseeriti 1944. aasta augustis 17-aastasena Eesti Leegionisse. Ta oli õppelaagris Kloogal. Samas oli mu hilisem tädimees, kes oli olnud soomepoiss, aga saabus tagasi Eestisse, et nõukogude okupante peatada. Nende käest kuulsin õudusjutte sellest, mida nad nägid, kui ühe päevaga likvideeriti samas kõrval olnud koonduslaagrit. Aga nemad ei tapnud juute, nad olid nähtust šokis – isegi aastakümneid hiljem, võin kinnitada, ja nemad polnud kohale kutsunud hitlerlasi. Neile oli oluline oma vaba riik, kirjutab ajakirjanik Teet Korsten.

Hiljem liikus isa väeosa raudteed mööda lääne poole. Kolonni oli iga mõne vaguni järel valvama pandud sõduripaar. Isa oli ühes ühe Kiviõli poisiga pandud samuti postile ning neil olid automaatrelvad. Ühel hetkel, kui rong liikus aeglasemalt, nad hüppasid sellelt maha ja jooksid metsa. Läänemaalt jõudsid kaks 17 aastast poissi (isa sai alles sama aasta 26. oktoobril 18, aga teine poiss võis olla juba meie mõistes täisealine) tagasi koju Virumaale. Isa rääkis, et nad olid valmis tulistama – oleks neid peatanud venelane või sakslane. Aga poisid jõudsid läbi metsade koju ilma suuremate seiklusteta. Lüganuse kirikuõpetaja ilmselt oli mu vanaemaga usalduslikes suhetes ja ta võltsis isale tunnistuse, mille järgi ta oli sündinud 1928, mitte 1926, mis päästis teda kohesest nõukogude mobilisatsioonist.

Kui Eesti sai vabaks, hakkasid koos käima Leegioni veteranide organisatsioonid. Isa oli seal elu lõpu poole üpris aktiivne osaleja. Saan aru, et see kuuluvus oli talle oluline. Talle oli oluline, et ta oli jõudnud olla Leegionis – mis sest, et vaid paar kuud. Kogu elu oli ta mind kasvatanud okupante ja okupatsiooni mitte tolereerima. Olen selle eest väga tänulik. Kui isa 2004. aastal 77-aastaselt suri, matsime ta ülikonnas, mida ehtis Eesti Leegioni märgiga lips. Sama märk, mis on vabadusõja sambal Vabaduse väljakul.

Seoses isa põgenemisega Leegionist tundsin kunagi pikalt tundeid, mis ei tarvitsenud olla ühegi kandi pealt objektiivselt võttes adekvaatsed/õigustatud, aga tunded on tunded. Nimelt lapsena tundsin, et isa oli kui deserertöör ja minul oli selle pärast häbi. Keegi eesti rahvusest Rootsis tegutsenud psühhoanalüütik rääkis veel okupatsiooniajal Tallinnas, et okupeeritud riigi mehed kannatavad teatud vaimse impotentsuse käes – pole alandavamat keskkonda. Võibolla minu tunne oli ka kollektiivsest alandusest lähtuv.

See, kuidas valdav osa Eesti rahvast praegu ukrainlastele kaasa tunneb ja kaasa elab, tuleneb ilmselt samuti osaliselt sellest, et imetleme ukrainlasi, kes hakkasid vastu ja tegid seda, mida meie mehed – enam kui 80 aastat tagasi – oleks vähemalt alateadlikult teha tahtnud.

1940. aastal toimunu oli õõvane ka selle tõttu, et isegi Eesti armeesse kuulunutele ei antud võimalust, relv käes, okupandile vastu hakata. Muidugi oleks selline vastuhakk võrreldamatult suurema vaenlasega olnud pea suitsidaalne, aga ära oleks jäänud alandus, mida hääletu alistumine endaga kaasa tõi. Leian, et hilisem uhkustamine sellega, justkui oleksime saanud veretult vabaks, on osa sellest traumast. Miski polnud veretu ja mentaalne, sügaval alateadvuses pesitsev süü ja kannatus selle tõttu, et vaenlane sai siin 1940. aastal teha, mida ta tegi, on väga raskesti korvatav.

See, kuidas valdav osa Eesti rahvast praegu ukrainlastele kaasa tunneb ja kaasa elab, tuleneb ilmselt samuti osaliselt sellest, et imetleme ukrainlasi, kes hakkasid vastu ja tegid seda, mida meie mehed – enam kui 80 aastat tagasi – oleks vähemalt alateadlikult teha tahtnud. Aga 1944. aastal said eestlased oma suurima vaenlase vastu kodumaa pinnal relvadega vastu hakata. Samuti oli hilisem partisanivõitlus (loe: metsavennad) osa kangelaslikust relvastatud vastupanust.

Leian, et on kuidagi väga vale ja ebaõiglane, et meie riik ei tunnista siiani 1944. aastal Sinimägedes – ja mujal kodumaal – Eesti vabaduse eest võidelnuid kui Eesti kangelasi. Vorm võis neil vale olla, aga kindlasti oli nende vaenlane õige. Nüüd on Putin meile ses viimases asjas tahtmatult appi tulnud. Loodan, et tõde 1944. aasta kohta kehtestatakse meie kollektiivses teadvuses ja õpikuis ning mujal ka ametlikult ja valitsuse liikmed ja president saavad neid Eesti kangelasi austama, kes võitlesid selle ilge asiaatliku katku vastu, mis jäi meid piirama veel vähemalt pooleks sajandiks. Ja tegelikult piirab omal moel siiani.

PS. Kõige jäledamad nõukogude sõjamonumendid olid kui vaiad meie ihus. Leian, et see, et need alles siis lõplikult ära koristati – siiski näiteks Aljoša on veel alles! –, kui Venemaa oli täiemahulise sõjaga Ukrainat rünnanud, näitab samuti meie trauma suurust. Nagu me oleksime olnud täielikult pimestatud sellest põrutusest, mida okupatsioonialandus meie rahvusteadvusega tegi.