IMRE SIIL ⟩ Ikka on mõni peaminister soovinud riigisekretäri ametis näha endale sobivamat inimest

Pildil riigisekretär Taimar Peterkop riigikantselei avatud uste päeval. Foto: Mihkel Maripuu

Hiljuti puhkenud vaidlused riigisekretäri ametikoha olemuse üle ei ole õigupoolest midagi uut, neid on peetud vahelduva hooga Eesti taasiseseisvumisest alates. Vahepeal need küll mõneks ajaks vaibusid, justkui olekski kõik lõpuks selgeks saanud, kuid nagu nüüd paistab, nii see siiski pole, kirjutab endine riigikantselei direktor Imre Siil.

Maailmasõdade vahelises Eesti vabariigis pidas riigisekretäri ametit vaid üks mees, Karl Johannes Terras, ning siis näis asi tõepoolest üpriski klaar olevat, see tähendab, et riigisekretäri võis pidada ametnikkonna järjepidevuse kandjaks ja kogu riigihalduse stabiilsuse tagajaks.

Taasiseseisvunud Eestis sai esimeseks riigisekretäriks Ülo Kaevats, kelle nimetas ametisse vastne peaminister Mart Laar. Riigikantselei oli tollal küll teistsugune asutus kui praegu, see oli üle võtnud nõukogudeaegse Ministrite Nõukogu asjadevalitsuse funktsioonid ja neid funktsioone, niisamuti mitmesuguseid allasutusi nende täitmiseks oli pealegi väga palju. Vähe sellest, esialgu tuli neid isegi juurde, sest tekkis mitmeid uusi valdkondi, millega oli vaja tegelema hakata ning mida siis arvati kõige paremini sobivat poliitiliselt suhteliselt neutraalseks peetud riigikantselei juurde.