EVELYNE LUSTI ⟩ Mitte üheski viletsas üürikorteris pole mu elu olnud nii halb ja raske kui nüüd

Elektriliinid. Pilt on illustratiivne. Foto: Paul Poderat / Scanpix

• Me hoiame elektrit kokku viimse piirini.
• Nõukaajal oli mu elu absoluutselt parem.
• Mu pere vaimne ja füüsiline tervis hakkab alla andma.

Aeg-ajalt tõstatub üleriigiliseks teemaks Eesti energeetikaprobleem. Soovin sellele lisada oma nägemuse, ajendatuna riigikogu liikme Mart Maastiku (Isamaa) arvamusloost Eesti Päevalehes 1. augustil 2024, kirjutab Jõelähtme valla elanik Evelyne Lusti.

Elan juba kuuendat aastat Jõelähtme vallas Vandjala külas paarikümne kilomeetri kaugusel pealinnast, külas, millest suurema naaberasulani jääb kilomeeter. Ilma elektriliitumiseta majas. Meie kahel pool elavatel lähinaabritel on nõukaaegsed liitumised ja liinid, mõlemal elamul voolutugevust 40 amprit. Meie maal on elektripost, mis viib elektri naabritele, kus on liini lõpp. Miks meie oleme elektriliitumiseta?

Sest esialgu pakuti meile võrguliitumist hinnaga 30 000 eurot, mis majaehitamise ajal tundus ulmeliselt suurena. Suuliselt rahustati kohalikust elektrifirmast Loo Elekter, et kui ehitatakse uus alajaam ja lisatakse sellele amprivõimsust, saame liitumise palju soodsamalt. Jäime ootele.

Nüüd on sellest möödunud ligi kümme aastat ja seis on järgmine: uut alajaama ehitatud pole, ampreid lisatud pole, lubadused on meelest läinud, sest kirjalikult lubadusi ei jagatud. Meile tehtud eeldatav, volatiilne liitumispakkumine 16 amprile selle aasta alguses oli summas 187 775 eurot pluss käibemaks, millest mulle, füüsilisest isikust väikese krundi ja kodu omanikule on elektrifirma rakendanud 50-protsendilise arenduskohustuse määra. See pole kogusumma, sest lõplik summa kujuneb alles pärast reaalseid kulutusi.

Eesti Vabariigis ei tehta võrguelektriga liitumistasu arvutamisel vahet füüsilisel ja juriidilisel isikul. Pole vahet, kas ma olen nt Ülemiste piirkonna või Rail Balticu arendaja, investeerin Utah'sse või Jordaaniasse, ehitan Auveret või soovin väikeses eramus elada tavalise inimesena Eestile kasulikku elu. Kõik maksavad ühesugustel alustel. Et oleks aus.

Olen kõrgharitud, töötan koolis, mu abikaasa oli pea veerand sajandit eeskujulikus teenistuses Eesti kaitseväes.

Me toodame elektrit generaatoriga (suvel päikesepaneelidega), mis on üle jõu käivalt raske ja kulukas. Ökovariandi, tuulikuga elektritootmise, keelas naaber kategooriliselt ära. Mu abikaasa, inseneriharidusega täiseas mees, ei saa enam käia palgatööl, vaid peab olema kodune, et talvel generaatoriga elektrit toota. Talv kestab meie majapidamise jaoks üheksa kuud – s.o aeg, kui päikesepaneelid ei tooda ja on vaja kasutada generaatorit. Me ei ole saanud käia perega koos talvel ei matustel ega sugulaste juubelisünnipäevadel – põhjusel, et üks meist pidi kodus elektrit tootma. Genekat ei saa üksi jätta, seda peab iga päev, eriti külmal ajal kaks korda ööpäevas käitama, et tagada elamus minimaalne elektrivarustus.

Minu õpetajapalgaga kasvatame oma noorimat koolilast. Pelgalt elektri tootmise kulu külmal talveperioodil on rohkem kui 800 eurot kuus, lisaks regulaarne kanistritega bensiini toomise kulu kümne kilomeetri kauguselt bensiinijaamast. Ja õlid ja hooldused ja lülitid ja inverter, mis ei toimi… Off-grid süsteemi paigaldanud firmale pole selle süsteemi püsti panek igapäevane. Tegijatel juhtub. Ja meie oleme elektrita. Omal vastutusel.

Eesti Vabariik sõdib minuga ja minu perega. See on minu hinnangul vägivaldne, aga seaduslik.

Arvake, kui palju me saame iseendale või oma lapsele inimväärset elu lubada?

Ma ei hakka pikemalt kirjeldama, kui raske on generaatori kasutamine, mis asub õues, katusealuses, häirides sellega ühte naabrit. Jäätunud generaatorit on vaja viimase hoitud elektriga fööni abil vähemalt 20 minutit sulatada, seejärel korduvalt käivitada jne. Seda naabermaaüksuse omanikku, kes ise elab de facto Tallinnas, häirib meie generaatori lubatud piirmääradest väiksem müra isegi peale generaatori katmist nii palju, et ta ähvardab meie maja jätta 1. jaanuarist 2025 üldse elektri võimaluseta, kui me generaatorit hoonesse ei tõsta. Selleks ajaks peab kõrvalhoone valmima. Naabermaaüksuse omanik sai nõude esitada, kuna sidus selle «kompromissina» meie elumajale kasutusloa andmisega.

Me hoiame elektrit kokku viimse piirini: ei kasuta oma majas talvel ventilatsioonisüsteemi, köögikubu, loomulikult mitte tolmuimejat, nõudepesumasinat, triikrauda, köögikombaini jne jne. Kokku hoiame iseenda pesemise (nt dušš üks kord kuus) ja oma pesu pesemise pealt. Toidunõusid pesen alati külma veega. Oleme harjunud elumajas hämaras liikumise ja toimimisega. Et elektrit kokku hoida, sest meie elekter tuleb meeletu töö ja kuluga. Usute, et see saab nii olla 21. sajandi kolmandal kümnendil?

Mina tunnen, et olen sõjas. Eesti Vabariigil pole mind ega minu peret vaja. Elementaarne – energeetika, elektrienergia aitab hoida inimesi elus. Minu majapidamise jaoks on võrguelekter on ulmeliste summade tõttu välistatud. Millest me räägime? Isegi vesi, elu alus, on kaevust kättesaadav ainult elektrit kasutades.

Eesti Vabariik sõdib minuga ja minu perega. See on minu hinnangul vägivaldne, aga seaduslik. Ometi olen ma koos abikaasaga juba üles kasvatanud kaks kõrgharitud maksumaksjat, kolmas, veel alaealine, on koolitamisel. Elu on nii närune, et ausalt, kuigi olen kogu senise elu olnud väga suur Eesti fänn, siis tõsiasi on see, et nõukaajal oli mu elu absoluutselt parem. Mitte üheski ühiselamus ega viletsas üürikorteris pole mu elu olnud nii halb ja raske kui nüüd, kui peame igapäevast katkematut võitlust Maslow' vajaduste hierarhia kõige madalamate vajaduste eest nii, et muuks enam aega, finantse ega jõudu ei jätku. Oma suure armastuse ja lootusega ehitatud maamajas. Kafkalikus maailmas, kus energeetikaprobleem on üksnes minu enda asi. Ainult mu pere vaimne ja füüsiline tervis hakkab alla andma.

Enne Eesti taasiseseisvumispäeva.

Elagu Eesti. Või siis mitte.