JUHTKIRI ⟩ Seekord jäime ilma

Päeva karikatuur. 13.08 Foto: Urmas Nemvalts

• 28 aasta jooksul on Eesti sportlased naasnud olümpiamängudelt alati medaliga.
• Miks jäime seekord medalita oma mitmel traditsioonilisel medalialal?
• Siiski, meie sportlased said ajakirjanikele tavaliselt intervjuusid anda naerunäol.

Eesti olümpiakoondis naasis Pariisist medalita – aeg on vaadata peeglisse ja analüüsida meie olümpiaalade hetkeseisu. Kuid mööda ei saa vaadata ka positiivsetest nootidest.

Viimati jäi olümpiakoondis medalita Atlantas 1996. aastal, mis tähendab, et 28 aasta jooksul on Eesti sportlased naasnud suveolümpiamängudelt medaliga. Meie medalita jäämine pole samas seega võib-olla nii traagiline kui Soomel, kes jäi Pariisis esimest korda medalita aastast 1908, mil Soome iseseisva koondisena üldse OMil osales. Pealegi ei olnud meil enne Pariisi ühtegi selget medalifavoriiti, nii et medal olnuks meile selge õnnestumine ja vedamine.

Eesti Olümpiakomitee peab siiski analüüsima, miks jäime medalita oma mitmel traditsioonilisel medalialal. Tuleb ebaõnnestumistele otsa vaadata ja küsida, kas näiteks vaidlused naisvehklejate seas on kuidagi kaasa aidanud medalite saamisele. Kolm aastat tagasi olime tänu naisvehklejaile taevas, nüüd tagasi maa peal.

Samas on palju rõõmustavat. Eesti olümpiakoondisse kuulus 25 sportlast (21, kui lugeda paarisaeruline neljapaat statistika jaoks üheks ühikuks), kellest kümme jõudis esikümnesse. See tähendab, et ligemale pooled Eesti olümpiakoondise sportlastest olid maailma esikümnes. Säärane asjaolu näitab kõrget ja stabiilset taset.

Liiatigi oli Eesti sportlastest ainus katkestaja My Relander ratsutamises, kelle hobune Expert keeldus takistusest üle hüppamast. See tähendas, et sportlased said ajakirjanikele tavaliselt anda intervjuusid naerunäol ega pidanud otsima seletusi või vabandusi oma ebaõnnestumistele, olgu selleks rebenenud trikoo või logisevad uisukruvid.

Ligemale pooled Eesti olümpiakoondise sportlastest olid maailma esikümnes. Säärane asjaolu näitab kõrget ja stabiilset taset.

Võibolla oli Eesti sportlaste hea tuju seotud ka Pariisi olümpiamängude üleüldise atmosfääriga. Kohalolnud kiidavad prantslaste organiseerimisoskust ja publiku kaasaelamist. Kahtlemata andis Pariisi OM pärast koroonaajal peetud Tokyo OMi olümpiamängudele uue sisu ja hingamise.

Ehkki loomulikult võis Pariisi olümpiale kaasa elada peamiselt teleekraani vahendusel, oli see olümpia paljuski ka sotsiaalmeedia olümpia. Kangelased polnud ainult kullavõitjad, vaid näiteks meemides juba omaette elu elav hõbeda saanud Türgi laskja Yusuf Dikeç, kel puudus igasugune erivarustus ja kes laskmise ajal üht kätt taskus hoidis. Ka meie kümnevõistleja Karel Tilga maadlus teibaga muutus sotsiaalmeedias levinud klipiks. Sedasorti näiteid on veel.

Medalid ei tule niisama. Selleks on vaja verd, higi ja pisaraid, kui parafraseerida Winston Churchilli. 2028. aasta Los Angelese suveolümpiaks peame olema paremini valmis. Enne aga tuleb ära teha kodutöö, kus ei ole kohta mõttetutel tülidel ja intriigidel.