Kaire Uusen ⟩ Mõni põhjus, miks Lätis-Leedus võidakse olla meist õnnelikumad

Kaire Uusen Foto: Jaanus Lensment / Postimees

• Tundub, et põhjusi otsitakse valedest kohtadest.
• Läti on lätikeelne ja Leedu leedukeelne.
• Lõunanaabrid oskavad luua rõõmsat keskkonda.

Kui hiljuti ilmus uudis, et Leedu majandus on heas seisus ja inimesed meist optimistlikumad (vaatamata idanaabri tegudele), siis millegipärast see ei üllatanud. Kolumnist Kaire Uusen pakub välja paar tegurit, mis Lätis-Leedus on teisiti ja millel võib ka majandusele olla seni arvatust suurem tähtsus.*

Tulin just väikeselt puhkusereisilt Lätti ja tunnen end taas palju rõõmsamana, sest miski oli seal teisiti. Tahaks väga teada, kas eestlased, keda näeb Lätis ringi tiirutamas, tunnevad sama? Skeptik võib öelda, et Lätiski on hinnad tõusnud ja Eesti on paljudes asjades põhjamaiselt korralikum ja rikkam jne.

Tõsi see on, aga ütlen kohe, et see «teisiti» ei ole seotud Eesti valitsuse, edukuse või hindadega. Meenub, et sama tundsin ka eelmistel aastatel, kui sai mitmeid kordi kas lühemalt või pikemalt Lätis seigeldud ja lisaks Leedus ringi rännatud. Isegi Vilnius paneb piltlikult öeldes tänaval tantsima.

Kas keegi uurib, mis eestlast alateadlikult kurvastab?

Püüdsin seekord Läti reisiga kaasneva ebatavalise õnnetunde sõnadesse panna. Seda tehes avastasin, et paraku tuleb sisse ka poliitiliselt ebakorrektset juttu, mille eest palun ette vabandust. Majandusinimesed teavad kõik, et äris ei võrdu üks pluss üks kahega, vaid seal on juures palju muid tegureid, millest sõltub lõpptulemus. Kõik tingimused võivad olla ideaalsed, statistika näitab ilusaid numbreid, poliitikud ja teadlased räägivad ilusat juttu, aga äri ei lähe ja inimesed ei ole õnnelikud.

Üha enam tundub, et põhjusi, miks eestlased ei ole rahul või majandus kidub, otsitakse valedest kohtadest. Räägitakse ainult hindadest ja majanduslikust hakkamasaamisest, samas kui paar põhjust «hüppas» Lätis kohe silme ette – sain aru, mis eestlast võib Eestis vaevata.

Aga sellest ei saa aru enne, kui seda koged.

Esimene avastus: ehkki Lätis on venekeelne elanikkond oluliselt suurem, ei kuulnud me kolm päeva Läti linnades ringi sõites kordagi (!) vene keelt, kusagil polnud venekeelseid silte ning kõik oli lätikeelne. Ja väga kurb on öelda, et mingil imelikul kombel tegi see hea tunde, tahtmata samas midagi halvasti öelda vene keele või meie oma venelaste kohta.

Üle Läti piiri Ape linna jõudes oleks venekeelne maailm nagu järsku kadunud. Kõik sildid vaid läti keeles, müüjad-ostjad lätikeelsed, ometi asub see linnake Riia-Pihkva maantee ääres ja piir Venemaaga on jätkuvalt avatud.

Kõik tingimused võivad olla ideaalsed, statistika näitab ilusaid numbreid, poliitikud ja teadlased räägivad ilusat juttu, aga äri ei lähe ja inimesed ei ole õnnelikud.

Sama üllatus jätkus Alūksne imelist keskust, ordulinnuse varemeid või imelisi puhkealasid nautides – kõikjal ainult läti keel, seejärel kostis ka eesti ja natuke saksa keelt. Kauplustes – nii toidu- kui ka tarbekaupades – tervitavad ainult lätlannad, ei ühtegi kohalikku keelt mitteoskavat müüjat. Lisaboonus: eesti mehe sõnul on enamik lätlannasid ka Agnes von Mönnikhuseni välimusega.

Gulbenes ja Smiltenes kordus sama, nagu oleks järsku sattunud riiki, mil pole Venemaaga mitte mingit pistmist. Isegi autopesulas oli kuidagi südantsoojendav näha ainult lätikeelseid juhendeid.

Ja taas – miks see meile, eestlastele, küll nii suurt rõõmu tegi? Selle kohta tahaks väga meie psühholoogide kommentaare.

Teine rõõmustav põhjus: lätlaste haruldane oskus luua ilu ja rõõmsat keskkonda! Kogu lätikeelne Läti upub lilledesse, värvidesse, rõõmsasse muusikasse, nalja ja naeru. Kui läti mehed meenutavad skandinaavia ilusaid sirgeid ja sportlikke hurmureid, siis enamik lätlannasid on naeratavad, jutukad ja tegusad, mida ei vähenda ka see, kui elumaja vajab remonti või on auto roostetanud.

Kõik, mis Lätis majanduslikult puudu jääb, kompenseeritakse lillede, värvide või ebatavaliste, aga maitsekate kompositsioonidega. Ükski vana kast, ratas või vanker ei seisa kusagil niisama, vaid see on täis kuhjatud lilli. Ja see teeb tuju heaks. Nauding söögist-joogist jääb samuti silma.

Meenub piitspeenike lätlannast ettevõttejuht, kes ütles kunagi mulle intervjuus, et lätlase lapsepõlv tähendab suurt kuhja maiustusi ja imelist suvepuhkust järve ääres. Seda on tunda ka Lätis ringi sõites. Milline rõõm oli näha vanahärrat, kes jäätiseleti ees kahmas hoogsalt käega (nagu kraavi kaevates või vett kühveldades) jäätiseid oma korvi, vaatamata hinda ja lugemata jäätiste arvu.

Kogu lätikeelne Läti upub lilledesse, värvidesse, rõõmsasse muusikasse, nalja ja naeru.

Alūksne lähistele maalilisse majutuspaika jõudes üllatusime taas – igal pool kostis ainult läti keelt. Eestlastegi päev sai hoogsa alguse, kui imeliselt kaunistatud hommikusöögisaali saabus suur grupp lilleliste kleitidega eri vanuses lätlannasid, kelle rõõmus olek, lätikeelne jutuvada ja naer, mille taustal hoogne läti muusika (laulusõnad kõlasid eestikeelsena, aga tegelikult seda polnud) tegid ka ülejäänud sööjate tuju heaks.

Lisaks kostis majutuskoha köögist kilkeid ja nakatavat naeru – ei kujutaks ette, et Eesti söögikohtades selliseid helisid kostaks. Ja hommikusöök, sh lihtsad toiduained, olid muudetud kunstiliseks elamuseks: singid olid kui lehvikud, juustud ja või lillekujulised, kaunistuseks maasikad, tomatid jm. Ja siis meenus, et selliseid värvilisi hommikusööke ja «lätlust» sai kogetud ka Siguldas, Limbažis, Cēsises ja Valmieras, rääkimata Kuramaast. Samasugust kogemust pakub ka Leedu, sh ka Vilnius, mis on täielikult leedukeelne.

Kolmas kurb tõdemus: Eestisse tagasi jõuda oli tore, aga tajusime, et kohe esimese paari tunni jooksul tuli taas rääkida nii tuttavate kui ka maanaabritega vene keeles. Märkasime (võrdluses Lätiga), et meie poodides, ka väiksemates kohtades, kõlab väga palju vene keelt. Natuke üllatas, et Tallinna-Tartu tee äärses vanaaegses stiilses söögikohas, kus oli päris palju külastajaid, ei kuulnud üldse eesti keelt ja et Tallinna autopesulas oli venekeelne tekst palju nähtavamal. Kui helistasime telefonifirmasse, oli eestikeelset teenindust valides taas aru saada, et teenindaja ei olnud eestlane ja vist ei saanud ikka päris hästi aru.

Eestikeelne haridus on hea idee, aga siiski teeb kuidagi kurvaks, et võrreldes Läti ja Leeduga on 2024. aastal Eestis eestikeelset keskkonda nõnda vähe.

Ja siit teade Eesti ettevõtjatele: kas usute või mitte, aga see vähendab soovi minna (eriti Tallinnas) kaubanduskeskustesse, restorani, kinno, külastada tervisekeskusi, tellida töömehi, külastada üritusi. Juba palju aastaid on tunne, et olen võõras kohas. Aga see ei ole pahameel, vaid kurbus. Eestlasena on kuidagi palju parem tunne kulutada raha Lätis või Soomes – ja tunda rõõmu, et vähemalt kusagil lähiriikides on inimestel võimalik igal pool oma keelt rääkida/kuulda.

* Artikli üheks ajendiks on ka äsjane Postimehe intervjuu Neeme Järviga, kes mainis, et tundis nõukogude ajal Eestis rohkem eestlasena, kui praegu, kui paljudes ametites ei osata eesti keelt.