JUHTKIRI ⟩ Võitlus eesti keele eest, nagu okupatsiooniajal

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Autoettevõtete liidu ettepaneku järgi võiks keelenõudeid bussijuhtidele langetada tasemele A2.
• See ei ole hea mõte, kuid idee nõuda taksojuhtidelt keelenõuete täitmist on igati hea.
• Postimehe hinnangul tuleb olukord keeleoskusega teenindussektoris saada kontrolli alla.

Autoettevõtete liit soovib haridus- ja teadusministeeriumilt bussijuhtide keelenõuete langetamist ning samas võrdset kohtlemist taksojuhtide keelenõuetega.

Keelenõuete langetamise mõte pole hea, seevastu võrdse kohtlemise idee aga küll, sest kui bussijuhid oskavad eesti keelt üldiselt hästi või rahuldavalt, siis taksonduses – eeskätt Bolti taksode roolis – võib sageli kohata täiesti umbkeelseid tegelasi. Mõnikord jääb arusaamatuks isegi see, kes nad on ja kuskohast tulevad.

Tegelikult on seaduse silmis bussi- ja taksoauto juhtide kohtlemine juba praegu igati võrdne. Mõlemalt grupilt nõutakse eesti keele oskamist B1 tasemel, seda ka äpitaksode puhul.

B1 tase ei ole mingi kõrgtase. Mida selle valdaja peab oskama? Sellel tasemel eesti keele rääkija saab aru vestlustest ja tekstidest tuttavatel teemadel, samuti lihtsamate telesaadete sisust. Ta oskab vestelda ja põhjendada oma seisukohti, lisaks oskab ta juba pikemate lausetega kirjeldada enda kogemusi, soove ja kavatsusi.

Kõik eesti keele suhtes umbkeelsed tegelased peaksid teenust osutama oma ajaloolisel kodumaal, kui neil on puudunud riigikeele omandamise soov.

Autoettevõtete liidu ettepaneku järgi võiks keelenõudeid bussijuhtidele langetada tasemele A2, kuid selle valdamist tuleks hakata kontrollima ka taksojuhtidelt ning kõigilt sõitjateveo sektori teenindajatelt, kes suhtlevad vahetult klientidega. Ehkki ka keeletaseme A2 valdaja võiks eeldatavasti igapäevase suhtlusega hakkama saada, eristab seda taset B1st ikkagi see, et vestlus on primitiivsem ning pole põhjust arvata, et teenindaja saaks hakkama tundmatus olukorras, kui jutt väljub tavapärastelt rööbastelt.

See pole siiski see tase, mida me näiteks bussijuhilt võiksime eeldada. B1 taseme nõue pole ju tulnud ka päris suvaliselt, vaid see on olnud omal ajal läbimõeldud nõue. Ning kuidas peaks sellest loobumist aitama põhjendada kliendisuhtluse digitaliseerimine ja tööjõupuudus?

Võib mõista, et häid eesti keelt oskavaid bussijuhte on üha raskem ja raskem leida. Kuid nagu bussijuhilt eeldatakse tema töös sõiduvõtete sujuvust (ühe sõiduõpetaja lemmikfraas oli «sa ei vea puuhalge, vaid inimesi»), eeldatakse sedagi, et ta on võimeline aru saama, mida tema kliendid tahavad, et ta suudab näiteks linnaliini bussis avada ratastoolis reisija teenindamiseks bussi viiva kaldtee ning suudab vajadusel reisijatele jagada korraldusi. Need on oskused, mida kliendisuhtluse digitaliseerimine küll lähitulevikus ei asenda: kui just busse ei hakka roolima tehismõistusega robotid, kes räägivad vabalt kõigis maailma keeltes.

Kuid autoettevõtete liidu jutt võrdse kohtlemise vajadusest on igati õige. Nagu öeldud eespool – keelenõuded on samad nii bussijuhtidele kui taksojuhtidele, kuid mingil põhjusel mitte keegi nende täitmist äpitaksode puhul ei kontrolli. Ja seetõttu pole harv olukord, kus taksojuhiga tuleb rääkida vene- või inglise keeles, mis ei ole Eesti Vabariigi pealinnas aastal 2024 normaalne olukord.

Tõele au andes, mõnikord ei suuda äpitakso roolijad korralikult aru saada isegi inglise keelest, vene keelest rääkimata. Kuid kõik eesti keele suhtes umbkeelsed tegelased peaksid teenust osutama oma ajaloolisel kodumaal, kui neil on puudunud riigikeele omandamise soov.

Postimehe hinnangul tuleb olukord keeleoskusega teenindussektoris saada kontrolli alla ning sellega tuleb alustada kohe, sest olukord on väga-väga halb. Sobilik koht alustamiseks on transpordisektor.