Eero Medijainen: kas universaalne ajalooõpik on võimalik?

Ajalooõpik. Foto: Margus Ansu

Kui ajalugu kiputakse nägema ikka kas marksismi või rahvusluse võtmes, siis ajaloolase Eero Medijaineni nägemuses võiks seda lepitamatut vastuolu ületada ajalooõpikud, kus lähtutakse inimese põhivajadustest.

Tänasel päeval näivad Eestis olevat eriti aktuaalsed DASAd. Kirjapilt ja kõla on sel lühendil (Demokraatia Arendamise Sihtasutus) nagu mõne suurriigi tõsisel uurimiskeskusel. Kuuldavasti peaksid sellised asutused hakkama demokraatiat arendama, kuigi pole selge, kas Eestis või mujal.

Tegelikult peitub lühendi taga mõnede Eesti parteide ammune mure, kuidas leida äsjavalminud poliitbroileritele või juba üleküpsenud parteiveteranidele sobivat ning valutut maandumisplatsi – väärikat tööd ja leiba. Lähtutakse solidaarsusest, sest tulevast või endist võitluskaaslast ei sobi ometi karmilt liberaalse turumajanduse, vaba konkurentsi, projektipõhise maailma tuulte räsida jätta. Näiteks sundida neid minema tööle gümnaasiumi või kõrgkoolidesse, et nad seal ajaloo ja/või ühiskonna õpetajana demokraatiat tutvustaksid.

Peale õpetaja pisikese palga hirmutab veel asjaolu, et koolis on üsna keeruline ainult oma partei maailmavaadet propageerida ja kinnitada, et see ongi demokraatia. Kool peaks olema midagi enamat ja universaalsemat, ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja vastutus on suurem, ta ei valmista ette vaid hetkel riigikogus esindatud nelja partei valijaskonda.

Õpetaja elu on võrreldes 20 aasta taguse ajaga mõnevõrra lihtsamaks läinud. Pean silmas erinevate õpikute, käsiraamatute, kaartide, töövihikute, muude õppevahendite hulka, mis selle ajaga on koolidesse jõudnud ja millede valmimisele paljud aktiivsed õpetajad ise on kaasa aidanud.

Probleeme paraku jätkub ja mitte ainult koole raputavate lõputute reformide ning sellest tuleneva ebakindluse tõttu. Ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja suurim probleem on ikka see, mida ja kuidas lastele edasi anda. Parteidest ja nende maailmavaadetest pole siin palju kasu. Õpetajalgi on õigus suvalisse parteisse kuuluda, aga kas see muudab ta elu lihtsamaks?

Marksismist rahvusluseni

Nõukogude võimu ajal toetusid mõned Ida-Euroopa koolide ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad kui mitte lausa stalinistlikule, siis vähemalt marksistlikule maailmavaatele. Marksism kui õpetus (ideoloogia) ongi kõikehõlmav ja –seletav, ta näib moodustavat teatud süsteemse terviku. Kui sealt klassivõitluse ja diktatuuri aspektid kõrvale jätta, siis on ta piisavalt ahvatlev maailmavaade tänini ning tema mõjud meie õpikutes siiani märgatavad.

Teiselt poolt oli marksism sobiv neilegi, kes seda ei tunnistanud. Vastandades marksismi näiteks rahvuslusega, sai viimase kuulutada peaaegu sama universaalseks ja süsteemseks. Võis väita, et just rahvustunne (ja mitte klassivõitlus ning tootmisviiside vahetumine nagu marksismis) on universaalne ning ajalugu ongi oma olemuselt rahvuste kujunemise lugu, mis tipneb rahvusriigi loomise ja selle edasise täiustumisega. Seega on ajalugu ja ühiskonnaõpetus tugeva õpetaja (õppejõu) käes ikka olnud ühtlasi poliitika tegemise vahend.

Nüüd on juba mõnda aega Euroopas (ja kindlasti Aafrikas) aktuaalne küsimus, kas ja kuidas (rahvus)riikide keskset ajaloo õpetamist täiustada. Otsingutes on tuntuks saanud need liitsõnad, mis algavad «multi»-ga, kuigi mõned poliitikud neid viimasel ajal lausa kiruvad. Samas on jätkuvalt populaarsed nn bi(tri)lateraalsed projektid kirjutamaks ühist ajalooõpikut, näiteks Prantsuse-Saksa, Madalmaade, Poola-Saksa, Kreeka-Türgi, siinkandis muidugi Skandinaavia ja eriti Balti riikide ajalugu.

Hiljuti asutati Venemaa ja mõne tema naabri vahel kahepoolsed ajaloolaste komisjonid, samuti nn koordineeritud ajalugude koostamiseks. Paraku, ega needki projektid ei ulatu oluliselt kaugemale rahvusriikide kesksest lähenemisest ehk nn reaalpoliitilisest maailmavaatest. Isegi kui sinna ühisloomingusse lisatakse vaimse-ideelise, teaduse-tehnoloogia, kultuuri, spordi, kunstiga ja muu sellisega seotud peatükke.

Poliitika asemel inimvajadused

Siinkirjutajale tundub, et üheks pääseteeks ainult kahest vastandlikust valikust – marksism (materialism) versus rahvuslus, võiks olla lähtumine inimese põhivajadustest.

Ajaloo kulgu saab seletada ja kirjeldada samuti süsteemselt, kui lähtuda eeldusest, et kõik inimesed vajavad õhku, vett, toitu, sobivat temperatuuri jms keskkonnategureid. Nad ei saa hakkama puhkuse, une, kehalise aktiivsuseta, aga ka julgeoleku- ehk turvatundeta. Ühiskonna kestmiseks on vajalikud soo jätkamine (seks), tervis, meeldivad stiimulid. Ühtlasi on üldinimlikud vajadused tunnustuse, läheduse, kuuluvuse (identiteedi) järele.

Sellisest tõsiasjast lähtudes poleks keeruline näidata, et põhivajaduste rahuldamiseks on olemas teatud ressursid. Need pole enamasti lõppematud ja kindlasti pole nad geograafiliselt ühtlaselt jaotatud.

Inimesed on sotsiaalsed ja ka poliitilised olendid peamiselt seetõttu, et oma vajaduste rahuldamist on kergem ühiselt tagada. Poliitiline, sotsiaalne, majanduse, kultuuri ajalugu poleks siis omaette tulemus ega eesmärk. Ajalugu on erinevate võimaluste otsimine ja pakkumine nende põhivajaduste rahuldamiseks. Kas siis indiviidile, mingile huvigrupile või veel laiemale sotsiaalsele ühendusele, ka riigile, rahvusele, riikide liidule või koguni rahvastikule kui omaette reeglite järgi toimivale populatsioonile.

Need lahendused võivad olla otsest vägivalda (sõda) või ka kaudset ehk kokkuleppelist jõudu (seadust) kasutavad. Lisaks sobivad teed, mis toetuvad universaalsena näivatele, aga ikka mingi ideoloogiaga kaetud maksusüsteemidele. Samal ajal on õnneks piisavalt edukalt toiminud inimesed ning nende ühendused (parteid, muud riiklikud institutsioonid, rahvusvahelised organisatsioonid jms), kes uusi ressurse otsivad või neid mingil rahumeelsemal teel õiglasemalt ümber jagada püüavad.

Keeruline 20. sajand

Paraku tundub, et nagu (rahvus)riigi kesksed ajalookäsitlused, põrkuks ka nn inimesekeskne õpik hiljemalt 20. sajandini jõudes üsna keeruliste probleemidega. Neist ambivalentseim näib olevat küsimus, kuidas on omavahel seotud inimese põhivajadused ja tema põhiõigused.

Inimõiguste ülddeklaratsioon ja muud õigusaktid on tänaseks päevaks jõudnud seisukohani, et inimese mitmed õigused on universaalsed. Eeskätt õigus elule, sõna- ja muudele vabadustele. Õigus elule eeldab inimese põhivajaduste rahuldamist, aga kas ja kuidas on see võimalik?

Kuidas küll tänane ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja suudab dilemmat noore inimese jaoks piisavalt veenvalt lahendada? Hetkel ja ilmselt mitte kunagi tulevikus ei suuda inimkond tagada, et enam kui 7 miljardil inimesel on iga päev kõht täis ning joogivesi ja tervishoid tagatud. Kas demokraatia levik on siin universaalne pääsetee?

Demokraatia kuulutamist võib mõnes DASAs küll korralikku tasu väärivaks teoks pidada, aga vaevalt suudab vaid demokraatia kui niisuguse propageerimine lahendada inimese õiguste ning põhivajaduste vastandumisel tekkivaid probleeme. Vähemalt mitte kogu maailmas ja peatselt võib olla mitte enam isegi Euroopas ja Eestis.

Inimeste vajaduste rahuldamises on läbi ajaloo olnud nii tõuse kui langusi. Need olenevad teguritest, mis otseselt inimestest endist ei sõltu – näiteks kliima ja selle muutused, haiguste, epideemiate levik. Sageli oleme sõltunud muudest, üsna raskesti seletatavatest teguritest, näiteks inimaju võimetest. Seepärast võib olla üsna kindel, et niisugust universaalset ajalugu, mis kõike ammendavalt seletab, ei kirjutata kunagi. Ikka leidub selline aju, mis pole seletusega rahul, ja olgu jumal(ad) selle eest tänatud. 

Artikkel ilmus algselt paber-Postimehes Goethe Instituudi tellitud haridusteemalistel erikülgedel.