:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/10/16282206t1hb99f.jpg)
- Kas lapsepõlves Mongoolias veedetud aeg tegi Zelenskõist liidri, kes ta täna on?
- Zelenskõi rehkendus – minna Kurski rünnakule, kui USA oli hõivatud sisepoliitikaga – töötas.
- Iisraeli toetamine on ametlikult kuulutatud USA välispoliitika eesmärgiks nr 1.
Maailmas on teisigi juudi päritolu riikide liidreid, ent ma söandan Zelesnkõi erakordselt julgele ja iga hetk värskele tegutsemisele lisada tema erilise eemal asuva olulise asja tunnetuse, millele Mongoolia lõputud avarused kindlasti kaasa aitasid, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.
Olen pikalt edasi lükanud rõhumist faktile, et suures poliitikas ilma tegevat Volodõmõr Zelenskõi kujunemist on mõjutanud ka poisipõlves veedetud neli aastat Mongoolia linnas Erdenet.
Tema isa töötas seal Nõukogude spetsialistina, elati muidugi Vene koloonias, ent eks jookstud ringi ka mongolitega, kunagise hiidriigi rajajate järeltulijatega, kes oma minevikku pole unustanud ning oskavad end õigel hetkel näidata (lugege mu artiklit ajakirjas Akadeemia N6) ja kinnitan oma kogemusest, et perestroika päevil näitasid nad esimesel võimalusel rea-venelastele koha kätte. Olen väisanud ka nende strateegiliste uuringute keskust. Mongoolias, kus silmapiirini pole midagi näha, tuleb kiiresti kätte suurelt mõtlemine – seal kusagil kaugel on see ja seal on too.
Vast sai Zelenskõi selle oskuse, olla kahe suure vahel tegija, kätte just Mongoolias?!
Võib muidugi ka jätkuvalt heietada Mongooliast ei-tea-miks-loodud anekdootide toel, kuid tänaseks reaalsuseks on ka regulaarsed kolmikkohtumised Moskva-Peking-Ulaanbaatar kõigil tasanditel. Vast sai Zelenskõi selle oskuse, olla kahe suure vahel tegija, kätte just Mongoolias?! Ehk siis – kaks tarkust kokku.
Maailmas on teisigi juudi päritolu riikide liidreid, ent ma söandan Zelesnkõi erakordselt julgele ja iga hetk värskele tegutsemisele lisada tema erilise eemal asuva olulise asja/sündmuse tunnetuse. Ta näeb korraga kõike ehk suurt pilti ja teeb sellest õiged järeldused. Olemus, mille kujunemisele Mongoolia lõputud avarused kohe kindlasti kaasa aitasid.
Hästi ajastatud rünnak
Konkreetseks minnes – kõik räägivad, et Ukraina vägede sissetung Kurski oblastisse 6. augustil oli suur üllatus. Õige, ent mitte ainult Kremli seisukohalt. Kes on olnud algusest peale vastu sellele, et Ukraina sõdiks agressoriga ka väljaspool Ukraina territooriumi ehk täpsemalt öeldes Venemaa enda territooriumil? Kõik teavad, et õige vastus on Ameerika Ühendriigid! Isegi äsja ATACMS rakette andes tuletati seda meelde. Ukraina senised löögid Venemaal asuvate objektide pihta on ju tehtud droonidega, mille kasutamist on teistel raske keelata. Agressori de facto säästmine on samas lubanud kahel kõige võimsamal korraldada ohvri seisukohalt ka mitte just meeldivaid etendusi, nagu seda oli 1. augusti vangide vahetus.
Ent USA poliitikas on otsuste tegemisel-elluviimisel ka omad augud ja neist viimane tekkis, kui president Biden loobus kandideerimisest. Tekkis auk, mis täideti alles 6. augusti õhtul (vt ülal – teine suurüritus samal päeval). Saab öelda, et Ukraina väed olid juba Kurski oblastis kanda kinnitanud, kui see teave USA kodanikeni jõudis. Kohene reageering sellele oli välistatud, sest kõik olid hõivatud asepresidendi kandidaadi selgitamisega ehk siis Zelenskõi rehkendus töötas.
Pole kahtlustki, et USA-poolne ametlik reageering hästiajastatud sissetungile Kurski oblastisse tuleb, aga Ukraina ja Zelenskõi on teinud vaat et ühe kõvema käigu kogu selle 10-aastase sõja ajaloos.
Tegelikult pole ei Biden ega ka Harris ja Walz, samuti Trump ja Vance Kurskis toimunule reageerinud tänaseni. Peapõhjus, lisaks asepresidendiga tekkinud augule, on teada – nad kõik on seotud 31. juulil Iisraeli Teheranis tapetud Palestiina endisest liidrist tuleneva protsessi arutamisega, sest Iisraeli toetamine on ametlikult kuulutatud USA välispoliitika eesmärgiks nr 1. Pole kahtlustki, et USA-poolne ametlik reageering hästiajastatud sissetungile Kurski oblastisse tuleb, aga Ukraina ja Zelenskõi on teinud vaat et ühe kõvema käigu kogu selle 10-aastase sõja ajaloos. Riskides omaalgatuslikult?!
Kõrvalmärkusena siin tasub meeles pidada Ukraina välisministri Kuleba väisangut Pekingisse 25.–27. juulil, mis oli esimene Ukrainapoolne visiit alates 2012. aastast. Tipnes see kutsega Hiina välisministrile Wang Yile tulla Kiievi ja see kutse võeti vastu. Seda n-ö tähelepanu juhtimiseks seotult Hiina võimaliku avaldusega sõjateatri laienemises.
Putini kaardid sassis
Rääkides Zelenskõi võimalikest arvestustest Kremli kohta, siis Putini 14. juuni välisministeeriumis peetud kõnes esitatud ultimaatumile – rahu vaid minu tingimustel – on järgnenud sama ultimatiivne käitumine. Suurte peajoont toetavate käikude taustal on olulised Valgevene saamine 4. juulil Shanghai koostööorganisatsiooni kümnendaks liikmesmaaks, ELi eesistujaks saanud Ungari alanud pendeldamine mitme keskuse vahel ja tänaseks on välja kuulutatud ka Euraasia julgeolekukonverents – vastukaaluna Davosi omale – ja seda enne USA presidendivalimisi. Pluss Sergei Šoigu kiirvisiit Iraani 5. augustil seotult viimase lubatud karistusoperatsiooniga Iisraeli vastu.
Mis aga puutub Ukrainasse, siis arutas Putin 24. juulil Venemaa (väidetavalt) uute subjektide, s.t Donetski, Luhanski, Hersoni ja Zaporižžja oblastite sotsiaalmajanduslikku arengut ja viis päeva hiljem kohtus Donetski separatistide ninamehe Pušiliniga. Ehk siis Venemaa rahvas sai teada, et vallutatud alade lülitamine impeeriumi koosseisu edeneb. Ja nüüd ühtäkki tuleb välja, et natsid ja fašistid on jälle Venemaa pinnale tunginud.
On ütlematagi selge, et sõjategevust saatvas propagandasõjas on hetkel ääretult oluline ja seda just Venemaa kodanike jaoks, mis moodi Kremli selgele altminekule reageerivad tema avalikud liitlased. Siinkohal tuleb tõdeda, et tõesti kurjast olid tänu vangide vahetusele Läände pääsenud Venemaa opositsiooni esindajate toetusavaldused Putini režiimile. Nüüd tuleks need kiirelt ümber lükata, kui mehed selleks võimelised on. Ent sõnumeid tuleb oodata ka ookeani tagant ja mida kiiremini USA ajakirjanikud sellega hakkama saavad, seda kasulikum maailmale.
Ehkki maailm elab praegu Lähis-Idas puhkeda võiva sõja hirmus, on muu suure poliitika dikteerijaks hetkel Kiiev.