JÜRI KUUSKEMAA ⟩ Voorimeeste linn

Voorimees Põhja puiesteel Näituse väljaku juures. 1932-35 FOTO: Rostislav Christin/Rahvusarhiiv Foto: Rostislav Christin/Rahvusarhiiv

Kleio mäletab, kuidas Tallinnas vurasid hobuvankritega ringi voorimehed, kirjutab kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa.

Tänapäeval on kunagist hobuajastut meie vanalinnas jäänud mälestama Voorimehe tänav Raekoja platsi ja Pika tänava alguse vahel. Seegi sai oma nime üsna hiljuti, mil tsaariaja lõpul paiknes Raekoja platsil tänavakese otsa juures nii-öelda hobutakso parkimiskoht. Ähmane mälestus väidab, et tänava ääres ühel õuel olnud kunagi voorimeeste kõrts, mida Eeslitalliks nimetati. Selle külastajad polevat end sündsalt üleval pidanud, vandunud ja ropendanud ning tikkunud tühjaks joodud õllekannusid koju kaasa viima, mistõttu kõrtsmik lasknud kannud ketiga lauajalgade külge lukustada. Seda ei saa Tallinna voorimeestele liialt pahaks panna. Mul oli kord juhus osta Pariisi vanakraamiturult tinast barokne joogikann, mille käepideme all on rõngas kannu lukustamiseks. Niisiis oli tollal mujalgi kannude pihtapanemine moes.

Voorimees kalessi juures Estonia puiesteel. 1934-35. Foto: Rostislav Christin/Rahvusarhiiv

Teada on, et voorimehe amet hansalinn Reval-Tallinnas linna algusest peale tähtis ja arvukas oli. Nende ameti põhikiri ehk skraa on aastast 1435 ning seda täiendati ja uuendati hiljem korduvalt. Lisaks on säilinud hulk rae ettekirjutusi nii omaette tegutsenud voorimeestele kui voorimeeste vennaskonnale tervikuna. Neis on täpselt ette nähtud töötasude määrad erilaadsete vedude eest ning trahvid nende rikkumisel. Voorimeestel oli ka materiaalne vastutus veetava kauba eest, olgu selleks ehituskivid, lubi, palgid-lauad, küttepuud, hein või miski muu. Kui midagi vedamisel katki läks, varastati, unustati või maha jäeti, pidi voorimees kahju kinni maksma ning tasuma raele ja tsunftile trahvi. Tavaliselt oli trahvimääraks üks killing raele ja aam õlut tsunftile.

Pole raske kujutleda, kui ettevaatlik pidi vedaja olema näiteks aknaklaasi ja savist lauanõude transportimisel.

Et saada tsunfti vastu võetud, pidi voorimehel olema vähemalt üks hobune ja üks vanker. Tal pidi olema ka eluruum talli ja kuuriga. Lihtsaim oli ühe hobuse veetav talupojavanker. Sellele järgnesid mõõdult suuremad kahehobusevanker ja kolmehobuse- ehk plaanvanker. Toonaste kommete kohaselt ei istunud voorimees ise vankril, vaid hobuse seljas. Soovitav oli lisaks omada kõrgete ratastega kaarikut töötamiseks sadamas. Seal tuli kaupade märjaks saamise vältimiseks laadida neid sadamapaadimeeste ehk mündrike paatidest kaarikutele ja toimetada randa, kus vankrid ees ootasid. Kaariku rataste läbimõõdu määras raad. Alamat klassi esindasid kaarikumehed, kes vedasid laiali joogivett või linna servale Käo koplisse fekaale. Veevedajad varustasid linna joogiveega, ammutades puhast vett Karjaallikast praegusel Allika tänaval. Majade ees tuli täita tünnid joogiveega nii inimestele kui kodu- ja kariloomadele, samuti nahklähkrid tulekustutusveega. Sadamast tõid ja sinna viisid kaupu mitte ainult kutselised ja tsunfti kuuluvad voorimehed. Suurgildi kaupmeestel, kes tegelesid rahvusvahelise transiitkaubandusega, olid üldjuhul omad sulased, kes kaupu laadisid ja vedasid.

Voorimeeste tsunft oli kõige arvukam meie kaubalinna ametite seas. Õitseng algas pärast seda, kui Taani kuningas Waldemar IV kuulutas Riia, Pärnu ja Tallinna sadamad laoplatsiõiguste kohaseks. See tähendas, et võõrad, Hansa Liitu mittekuulunud kaupmehed, pidid neis linnades kogu oma kauba lossima ja hanseaatidele maha müüma. See omakorda suurendas sadamate käivet ning lossimist-laadimist mitu korda, andes tööd paljudele linlastele. Voorimeeste ja mündrike seas olid ülekaalus eestlased.

Kuni XVI sajandi alguseni tegutseti koos väikelaevnikega Püha Ihu gildi juures, mis omakorda oli Püha Vaimu kiriku patronaaži all. Seejärel liituti Olevi gildiga. Tsunfti liikmete arv tõusis seejärel 90ni. Põhikirja järgi tuli tähtsamate kirikupühade ajal koguneda koos naistega ühisjootudele. Võime kujutleda neid pidutsemas, laulmas ja tantsimas Olevi gildi võlvsaalis ning sellega külgnevates ruumides. Et nii suure inimhulga puhul humalauim võimust võttis ja mõni osaline sündsa käitumise piire ületama tikkus, oli kehtestatud tsunfti põhimäärus kus olid loetletud kõikvõimalikud üleastumised ja karistused nende eest rahas, vahas ja õlles.

Pidutsemised Olevi gildis kestsid aastani 1670, misjärel gild suleti. Voorimeeste tsunft jäi tegutsema rae otseses alluvuses ning oli edukas. Aastal 1773 tellisid nad isegi luksusliku rippsiltidega hõbedast pokaali hobuse ja ratsanikuga kaanel. Kahjuks ei asu pokaal Tallinnas, kuid seda võib näha Lundi muuseumis Rootsis.