JUHTKIRI ⟩ Ühe kuuga okupandiks

Sõda on jõudnud ka Venemaale. Kurski oblastis evakueeritakse inimesi Rõlski linnast. Foto: HANDOUT/AFP/Scanpix

• Vene armees sõdimine on Eestis karistatav.
• Ukrainasse sõdima sattumine võib tähendada elu kaotamist.
• Eesti venekeelsed inimesed elavad paljuski Vene paralleelmaailmas.

Kui portaali Rus.Postimees ajakirjanik helistas Vene Föderatsiooni armee värbamistelefonidele, siis ilmnes ajakirjandusliku eksperimendi tulemusena, et sõtta minek ei olegi keeruline. Venemaa kodakondsuse puutumine pole takistuseks, Eesti kodakondsuse olemasolu ei sega ning midagi pole hullu ka siis, kui inimesel üldse kodakondsust ei ole.

Summad, mida telefonikõnedes värvatavale lubati, olid märkimisväärsed. Varasema sõjaväekogemuse puudumine polnud probleemiks, värvatavale pakuti kuuajalist väljaõpet ning võimalust teenida rahvusvahelises pataljonis. Ainsaks kitsaskohaks oli, et inimene peab Venemaa armeesse sõitma omal kulul.

Postimees tuletab võimalikele huvilistele meelde, et okupandi sõjaväega liitumist ja Ukrainas sõdimist käsitlevad karistusseadustiku paragrahvid 91, 91(1) ja 92, mis näevad agressiooniakti täideviimises või ettevalmistamises osalemise eest ette kaheksa- kuni kahekümneaastast või isegi eluaegsest vangistust. Teisisõnu, Eesti ühiskonnast Ukraina okupantidega liitumine oleks ühesuunaline tee, tagasitulek viib vaid vangimajja.

Teiseks, sõit Donbassi või mujale Ukrainasse ei ole väljasõit rohelusse. Varsti läheneb Ukraina agressioonis hukkunud või haavatud Venemaa sõdurite arv 600 000-le, kindlasti aga on kaotused juba mitu korda ületanud Nõukogude Liidu kaotused kümneaastase Afganistani sõja jooksul.

Afganistanist räägiti nõukogude ajal jubedusi. Sõnumi levimiseks oli aega, sest sõda kestis väga pikalt. Ukraina sõda on kestnud kaks ja pool aastat ning paljude Venemaa inimesteni ei ole ikka veel jõudnud selle olemus, sest nad eelistavad elada isiklikus mullis. Ometigi näitavad Venemaa raskused mobilisatsiooniga, et levima on hakanud kuuldused Ukraina vaprast vastupanust ning Vene küündimatutest väejuhtidest, kes heidavad mobiliseeritud Teise maailmasõja stiilis hakklihamasinasse. Ühesõnaga, tõenäosus Ukrainas kiiresti surma saada on väga suur.

Siiski on Eestiski neid venelasi – küll mitte väga palju –, kes elavad Vladimir Putini paralleelmaailmas ja näeksid heal meelel Ukraina riigi ja rahvuse likvideerimist. Et nad on olemas, sellest annab tunnistust toetus Aivo Petersonile, kes käis Donbassis agressoritel külas «rahumissioonil».

Eesti ühiskonnast Ukraina okupantidega liitumine oleks ühesuunaline tee, tagasitulek viib vaid vangimajja.

Me ei saa alahinnata informatsiooni jõudu, mis võib esialgu kohata vastureaktsiooni. Väga tublit teavitustööd on teinud näiteks Narva muuseum, mis pälvis impeeriumimeelsete tegelaste viha. Tuletame aga meelde, kuidas tavalisi sakslasi viidi peale Teist maailmasõda tutvuma koonduslaagritega ning nad olid nähtust šokeeritud ja vapustatud.

Ukraina olukorraga tutvumiseks piisab, kui alustuseks vaadata Mstõslav Tšernovi filmi «20 päeva Mariupolis». Seejärel võib igaüks endalt küsida: kas ma tõesti tahan olla osaline niisuguste kannatuste tekitamises ühele rahvale? Ja seda kõike üksnes ühe sureva impeeriumi nimel.