Kui olümpiamängudel lendasid sõnad ja ristati ideid

Selline nägi välja ka Rooma ümbrus esimeste luuleolümpiate aegu – tegemist oli innustava romantikaga. Joseph Mallord William Turneri 1839. aasta õlimaal «Kaasaegne Rooma – Campo Vaccino» näitab barokk-kirikuid ja antiikseid monumente Rooma foorumi ümbruses. Getty muuseumi kollektsioon. Foto: Wikimedia Commons

Kas olete kunagi mõelnud, et teil oleks ehk suurem võimalus võita olümpiakuld, kui suudaksite oda viskamise asemel loopida hoopiski sõnu? Või äkki suudaksite vastaseid koomilise vaimukusega alistada? Kui jah, oleksite võinud olla briljantne kandidaat luuleolümpiale, mis peeti Roomas umbes 1700. aastal.

Umbes 200 aastat enne kaasaegsete olümpiamängude taaselustamist, nagu me neid praegu tunneme, kohtus rühm poeete Rooma aias, et taaselustada antiiksed mängud omal moel. Nende Giochi Olimpici (itaalia keeles «olümpiamängud») ei põhinenud mitte kiirusel või jõul, vaid inimese võimel luua luuletusi või võita kirglikke dispuute.