Teoloog: patriarh Kirill on maniakk, kes ei vali vahendeid

Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku patriarh Kirill jõulumissal Lunastaja Kristuse katedraalis 2023. aasta jaanuaris. Patriarhiga varem kokku puutunud inimeste sõnul on kirikupea olemus tundmatuseni muutunud, meeldivast inimesest on nende hinnangul saanud suisa koletis. Foto: Alexander Zemlianichenko

Teoloog ja endine vaimulik Kirill Hovorun selgitab, kuidas on Venemaal kirikust saanud võimu tööriist ning religioonist ideoloogia, sise- ja välispoliitiline doktriin.

Aastatel 2002–2007 oli Kirill Hovorun Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku kiriklike välissuhete osakonna töötaja, seejärel juhtis Ukraina õigeusu kiriku kiriklike välissuhete osakonda.

Aastatel 2011–2012 oli arhimandriit Hovorun Vene Õigeusu Kiriku hariduskomitee aseesimees (esimees oli toona metropoliit Jevgeni Rešetnikov) ning üldkirikliku kraadiõppe ja doktoriõppe prorektor. Pärast ideoloogiliste erimeelsuste tõttu kiriku administratsioonist lahkumist asus ta tegelema teaduse ja õpetamisega.

Nüüd on Hovorun Ameerika Ühendriikides Los Angelese Loyola Marymounti ülikooli professor ja Huffingtoni Oikumeenilise Instituudi direktor. Ta õpetas Yale’i ja Columbia ülikoolis USAs, Alberta ülikoolis Kanadas ja Stockholmi teoloogiakoolis. Arvukate monograafiate autor.

Esimese kõrghariduse saite füüsikateaduskonnas, kuid astusite vaimulikku seminari. Meie Tartu piiskop Daniel on lõpetanud füüsika ja matemaatika ning Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta geneetika eriala. «Nikodimovismi»​ alusepanija metropoliit Rotov oli bioloog. Need ei ole üksikjuhtumid, kui inimene õppis täppis- või loodusteadusi ja läks seejärel teoloogiasse. Miks see juhtus?

See on tõsi. Minu isiklik nägemus on, et nõukogude ajal oli enam-vähem ideoloogiavaba intellektuaalne territoorium täppisteadustes. Kui inimene nendesse teadustesse läks, ei pidanud ta nii jäigalt marksistlikule paradigmale häälestuma kui humanitaarerialadel.

See võimaldas luua ruumi, kus inimesed said suhteliselt vabalt intellektuaalselt areneda. Humanitaarvaldkonnast oli palju keerulisem ideoloogiliselt kahjustamatuna väljuda. Vabades ühiskondades on mõttevabaduse matriitsiks filosoofia, NSV Liidus olid selleks aga füüsika ja matemaatika. Ja seetõttu läksid füüsikaga alustanud inimesed tõesti sageli üle metafüüsikasse. See oli minu jaoks väga loomulik üleminek.

Kuidas te patriarh Kirilliga tutvusite?

Pärast seminari lõpetamist läksin viieks aastaks Kreekasse, kus õppisin õigeusu teoloogiat, seejärel astusin doktorantuuri Ühendkuningriigis. Seal ma kohtusingi praeguse Moskva ja kogu Venemaa patriarhiga.

Siis oli ta metropoliit Kirill (Smolenski ja Kaliningradi metropoliit – toim). Me tutvusime Londonis ja ta jättis mulle sügava mulje. Ta on tõesti väga karismaatiline isiksus ja teab, kuidas inimestele meeldida. Asusin tööle Moskvas ja töötasin koos temaga kümme aastat mitmetel ametikohtadel.