:format(webp)/nginx/o/2023/10/26/15680586t1hc0e3.jpg)
- Kirjavahetus ametnikuga tõi esile vajaduse edendada suhtlust ja tulemuste selgust.
- Samuti ilmneb vajadus üle vaadata, kuidas õigussüsteem tegeleb parkimisseaduse rikkumistega.
Hiljutine juhtum Tartu linnas, kus väike hajameelsus parkimiskella seadmisel tõi kaasa 30-eurose trahvi, juhib tähelepanu õigussüsteemi paindlikkuse ja inimlikkuse vajadusele. See juhtum avab arutelu karistusmeetmete rakendamise üle ning pakub võimalusi süsteemi parendamiseks, et suurendada kodanike teadlikkust ja usaldust.
31. juulil 2024 parkis Tartu elanik oma auto J. Kuperjanovi tänavale ja suundus kauplusesse, olles kindel, et on järginud kõiki parkimisreegleid. Piirkonnas kehtib 90-minutiline tasuta parkimisõigus, mida kinnitatakse parkimiskellaga. Kuigi ta viibis poes vaid 43 minutit, leidis ta tagasi tulles oma auto esiklaasilt 30-eurose parkimistrahvi.
Selgus, et parkimiskellale oli ekslikult märgitud vale aeg. Juht oli parkinud oma auto kell 15.15, kuid hajameelsuse tõttu märkinud parkimiskellale aja 17.15. Selline eksimus sai tõenäoliselt alguse parkimiskella disainist, kus suurelt oli kirjas number 5 ja selle all väiksemalt 17. Seetõttu märkas ta ekslikult numbreid 1 ja 5, seades kellaaja valesti.
/nginx/o/2024/08/09/16278338t1hb3f1.png)
Juht rõhutas oma kirjas Tartu linnavalitsuse järelevalveosakonnale, et ta on teadlik parkimisreeglitest ja kavatses neid järgida. Kuna parkimistrahv määrati kell 15.22, siis see kinnitab, et ta oli piirkonnas alates kella 15.15st. Hilisema aja märkimine parkimiskellale ei oleks talle mingit kasu toonud, kuna sõidukeid kontrollitakse regulaarselt ja parkimiskorra rikkumine oleks talle endale kahjulik olnud. Lisatõendina esitas ta foto oma autos olnud parkimiskellast, mille tegi kell 15.58, kui poest väljus. Pildil oli selgelt näha ekslikult märgitud kellaaeg 17.15. Samuti lisas ta telefoni ekraanipildi selle foto metaandmetega, mis tõendasid foto tegemise aega (15.58) ja autentsust.
Kodanik on olnud seaduskuulekas liikleja, mida ta selgitas ka oma pöördumises Tartu linnavalitsuse järelevalveosakonnale. See juhtum oli siiras eksitus, mitte tahtlik reeglite rikkumine ning ta palus kaaluda trahvi tühistamist, arvestades, et tegu oli ausa veaga. Kahjuks ei rahuldatud tema palvet. Vaatamata vabandusele ja eksimuse tunnistamisele ei võetud arvesse tema siirust ja valmisolekut sellest juhtumist õppida. Juht mõistab, et seaduse järgi oli tema eksimus trahvi vääriline, kuid uskus, et seaduslikul võimul on ka õigus palvet rahuldada, kui inimene vabandab, selgitab, õpib oma veast ning kui tal ei ole varasemaid rikkumisi.
Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti veebilehel on kirjas, et «leppetrahvi võib vähendada või selle nõudest loobuda, kui isik tõendab, kui kaua ta tegelikult parkis või millistel asjaoludel tingimuste rikkumine aset leidis» (TTJA). Seda kõike juht ka tegi. Kuigi konkreetse juhtumi korral oli tegemist viivistasu määramisega, mille seaduslikud alused võivad erineda leppetrahvi omadest, võiks inimlikkuse aspekti siiski kaaluda.
Kirjavahetus ametnikuga tõi esile vajaduse edendada suhtlust ja tulemuste selgust. Kuigi seadusepunktide tsiteerimine on õigustatud, oleks olnud kasulik, kui vastus oleks olnud inimesesõbralikum, andes konkreetse selgituse, miks inimlikkuse aspekti kaaluda ei saa. Kodaniku taotluses rõhutati inimlikkuse ja eksimuste mõistmise tähtsust, kuid ametniku vastus keskendus peamiselt trahvimäärade loetlemisele, mis ei haakunud kodaniku esitatud argumentidega. Selline lahknevus kommunikatsioonis takistab konstruktiivset dialoogi ja lahenduste leidmist.
Juhtum tõstatab olulisi küsimusi: miks meie ühiskonnas kasutatakse nii vähe hoiatamist kui õigele käitumisele suunavat meedet? Miks meie riik eelistab olla igal võimalusel karistaja, selle asemel et näidata üles mõistmist? Miks just viivistasu korral inimlikust seisukohast nii paindumatud ollakse ja kuidas oleks võimalik sellist suhtumist muuta? Süsteem peaks arvestama ka inimlikke eksimusi, mis ei too endaga kaasa ohtu kellegi elule, tervisele ega omandile. Hoiatuste ja mõistmise kasutamine võiks oluliselt parandada inimeste suhtumist ja teadlikkust.
Kuigi hoiatuste kasutamine võib mõnikord süsteemi ärakasutamist soodustada, võiks seaduskuulekate kodanike puhul, kes teevad väikese vea, olla usaldus ja mõistmine tõhusamaks õppetunniks kui karistus.
See juhtum toob teravalt esile, kui oluline on tavakodaniku tähelepanelikkus pisidetailides ja kuidas väike hajameelsus võib kaasa tuua ebameeldivaid tagajärgi. Samuti ilmneb vajadus üle vaadata, kuidas õigussüsteem tegeleb parkimisseaduse rikkumistega. Näiteks võiks kaaluda, kas parkimistrahvide määramisel ja tühistamisel arvestatakse piisavalt olukorra konteksti ja inimlikke eksimusi. See aitaks tagada, et sarnaste rikkumiste korral saavad kõik kodanikud õiglast ja tasakaalustatud kohtlemist, vältides olukordi, kus süsteem tundub liiga karm või jäik. Seaduste ja määruste läbivaatamine ning vajadusel kohandamine võiks aidata luua õiglasema ja mõistvama õiguskeskkonna, kus arvestatakse kõiki asjaolusid, sealhulgas inimlikke tegureid.
Samuti tekib küsimus, kas parkimisjärelevalve, kes peaks järgima hea usu põhimõtet kodanike suhtes, suudab seda alati rakendada ning millised on nende piirangud või otsustusvõime selles asjus? Parkimisjärelevalve töö edasiarendamiseks võiks kaaluda, kuidas ametnikele saaks pakkuda täiendavat koolitust või juhiseid, et seaduslikud nõuded ja inimlikud eksimused oleksid paremini tasakaalus. Samuti võiks uurida, kuidas teised riigid on sarnaste olukordadega toime tulnud, et leida parimaid praktikaid, mis aitaksid luua õiglasemat ja mõistvamat süsteemi.
Riigina peaksime liikuma suunas, kus ka inimlikke eksimusi arvestatakse. Trahvide määramisel ja nende tühistamise kaalumisel võiks rohkem tähelepanu pöörata olukorra kontekstile ja inimese kavatsustele. Seadusorganid ei peaks olema vaid need, keda karta, vaid nende eesmärk peaks olema pakkuda tuge ja abi. See mitte ainult ei tõstaks inimeste teadlikkust ja vastutustunnet, vaid aitaks ka luua usaldusväärsemat ning mõistvamat kogukonda.