JÜRI REINVERE ⟩ Kõigil rahvastel on ajaloole oma erinev pilk

Esimene maailmasõda. Foto on illustratiivne. Foto: Wikipedia

Elasin aastaid keset inglasi – mul väga vedas, nad võtsid mind omaks. Seetõttu nägin kõike nii-öelda seestpoolt. Maailmavaated olid tihti äärmiselt erinevad, kirjutab helilooja ja esseist Jüri Reinvere.

Näiteks leidsid mu inglise sõbrad, et eestlastel seisab ees veel see kurb päev, kus nad on sunnitud oma riigi piirid avama tuhandetele võõramaalastele ning «alles siis näete, mida see tähendab». Minu suured silmad selle peale – «Miks te arvate, et meil eestlastel puudub kogemus sellest?» – olin neile oma teada lõputult suutnud jutustada küll oma lapsepõlvest Mustamäel, küll venestamisest 1980ndate koolides, küll Eesti ajaloost pärast venelaste uut sissemarssi sügisel 1944. Kõik, mis läbi kogu meie viimase kaheksakümne aasta sinna-tänna loopimiste on meie identiteeti mõjutanud – olid neile nähtamatud.

Kõikide mu juttude peale on inglased üldiselt kindlad, et «te veel näete, mida see tähendab». Ka on nad veendunud, et kogu ülejäänud maailmaga võrreldes koheldakse Baltikumis naisi eriti halvasti. Naised on «ketiga seotud ahju külge», nagu keegi mulle jõululauas seletas ja «peavad mehelt ju luba küsima ükskõik milleks». Kui kõrvale jätta inglise üldine kõiketeadev šovinism ja veendumus, et kogu maailm sõidab valel pool teed, on see ikkagi hämmastav.