JUHTKIRI ⟩ Jana Toom viskus tiblade kaitsele

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Jana Toome väitel tähendab tibla venelast ja sõna tähendus on halvustav.
• Toome sõnul tuleks Untsakate laulusõnad muuta poliitkorrektseks.
• Sõna on Eestis kasutusel olnud okupatsiooniajal ning hiljemgi impeeriumimeelse lumpeni tähistajana.

Jana Toom, Keskerakonna europarlamendi saadik on saanud sedapuhku pahaseks sõna «tiblad» kasutamise peale uues Untsakate sõdurilaulus. Koguni nii pahaseks, et saatis kirja Kaitseliidu ülemale Ilmar Tammele.

Toom väitis, et nii Eesti õigekeelsussõnaraamatu kui ka Liisi Laineste uuringu järgi tähendab sõna tibla venelast ja sõna tähendus on halvustav, mistõttu tuleks Untsakate laulu «Vahvus» fraas «Kõik tiblad mutta trampida ei ole meil probleem» muuta poliitkorrektseks, kuna see on venelaste suhtes solvav.

Ehkki Toome agenda on läbinähtav, peaksime hetkeks mõtisklema, kes need tiblad täpsemalt on. Õigekeelsusõnaraamatus võib olla kirjas igasuguseid asju, tegemist on katsega keelt normida, mida omakorda võib tõlgendada nii või naa. Oluline on teada tegelikku keelekasutust, kuidas inimesed räägivad ning mida nad ühe või teise termini all mõtlevad.

On fakt, et seda sõna kasutati aktiivselt Vabadussõjas, kus sellega tähistati Eestisse tunginud Punaarmee üksuseid, kes tapsid ja rüüstasid sarnaselt sellega, mis toimub praegu Ukrainas. Sõnakasutuse ilmekaid näiteid võib leida August Gailiti Vabadussõja-teemalisest romaanist «Isade maa».

Tiblaks võib pidada nn. nõukogude inimese mõttemaailma esindajat, kes on tänapäeval muundunud Vene maailma esindajaks.

Sõna «tibla» ei kasutatud venelaste sünonüümina, sest Eesti poolel sõdisid ka Venemaa valgekaartlased, kelle kohta keegi niisugust terminit ei kasutanud.

Mõeldes sõna kasutusele okupatsiooniajal ning hiljemgi, on sõna olnud kasutuses impeeriumimeelse lumpeni tähistajana, kes muide pole ilmtingimata olnud vene rahvusest, ehkki tegemist on venekeelsete tegelastega. Üldistavalt võib öelda, et tiblaks võib pidada nn. nõukogude inimese mõttemaailma esindajat, kes on tänapäeval muundunud Vene maailma esindajaks.

Mida Vene maailma viljelemine praktikas tähendab, näeme iga päev Ukraina näitel, kus Vene Föderatsiooni väed on muutnud suuri alasid ahervaremeväljadeks ning kus marodöörisevad tiblad varastasid pesumasinaid ja WC-potte, konkreetselt näiteks Butšas.

Minnes tagasi Eesti ajaloo juurde, olid tiblad need, kes tungisid 1941. aasta suvesõja ajal võõrastesse majadesse, mille omanikud olid metsa põgenenud, ning roojasid nurka ja pühkisid tagumikku raamatulehtedega. On teada juhtumeid, kus roojati labidale ning visati julgad lakke rippuma. Miks nii tehti? Ilmselt vihast nn. fašistide vastu, kes elasid viisil, millest mõne idapoolse kolkaküla elanikud unistadagi ei osanud. Nii käitusid barbarid, kelle tibladeks nimetamine oli igati õigustatud siis ja on ka nüüd. Samuti on õigustatud nende mutta trampimine, kui nad peaksid tulema meie maale taas lõhkuma ja lagastama.

Siinkohal tsiteerime Kaitseliidu vastust Jana Toomile, millega Postimees nõustub: «Kaitseliidul pole võimalust ega vajadust sekkuda laulutegijate loomingusse. Teie viidatud heliplaat sai välja antud ukrainlaste toetuseks ja solidaarsuse avaldamiseks nende maale ja rahvale, kus Venemaa agressorid juba üle kümne aasta sooritavad sõjakuritegusid. Nende iseloomustamiseks tuleb kasutada palju karmimaid sõnu kui leidub sõnaraamatutes või lauludes.»