:format(webp)/nginx/o/2024/08/03/16265092t1h7154.jpg)
Ma ei olnud kunagi oma elus kõrbet näinud. Mäed, juga, jäämäed, liustikud, aktiivsed vulkaanid, fjordid, geisrid, vulkaanilised väljad. Olen palju näinud, kuid mitte kõrbet. Arvasin alati, et see on midagi tohutut ja lõputult elutut, kirjutab oma reisikirja seitsmendas osas autoajakirjanik Vladimir Niinimäki.
Mu jalad tunnevad maa kuumust. Peaaegu täielikus vaikuses, kus tuul tekitab õrnu helisid ja harva lendavad linnud lehvitavad lärmakalt tiibu, astusin Tabernase kõrbe pinnale. See on ainus kõrb Euroopas. Kui ma oleksin filmikangelane, oleksin Walter White sarjast «Halvale teele». Ei, mitte sellepärast, et mul oleks ületamatu soov luua oma narkoimpeerium, vaid sellepärast, et olles ümbritsetud mägedest, kaktustest ja kivisest pinnasest, tunnen, et olen kaugel Euroopast.