Eesti ajaloo müstiline mees Aleksander Kesküla

Aleksander Kesküla oli eelkõige üksik­üritaja, kelle mõjuvõimul, energial ja ajalistel ressurssidel olid piirid. Selgeks nõrkuseks osutus tema autoritaarne ja enese ilm­eksimatuses veendunud iseloom, mistõttu suutis ta mingilgi määral usalduslikku koostööd teha ainult täiesti orjalike jüngritega, teistega kippus ikka tülli minema. Foto: Mark Antonius Puhkan

Ühe maailmaajalugu märkimisväärselt mõjutanud eestlase kohta – vähemalt arvas sedasi endast selle loo peategelane ise – on Aleksander Kesküla (1882–1963) elu ja tegevus jäänud Eestis veidigi laiemale ringile suhteliselt tundmatuks.

Eelkõige põhinevad tänapäeva eestlaste teadmised temast Hardi Volmeri 1997. aasta ajaloolisel seiklusfilmil «Minu Leninid», mille seosed tegeliku ajalooga on aga üsna nõrgad. Kunagi Kaido Jaansoni eestvedamisel planeeritud dokumentaalfilm Kesküla eluloost jäi kahjuks tegemata.

See vähene, mis temast siiski teada on, on aga alati olnud vastuoluline. Omal ajal teiste eestlaste poolt kardetavaks seiklejaks, enamlikuks propagandistiks ja tõenäoliseks Saksa agendiks tembeldatud Kesküla teenis tunnustatud ajaloolaste käsitluses ära kiitvaid epiteete, nagu «andekas eestlane» (Michael Futrell) või «magav tiiger Dorpatist» (Adolf Gasser).

Eriti elu lõpuaastatel kõneles Kesküla ka ise meeleldi oma suurpoliitilisest rollist: sellest, kuidas ta juba 1914. aastal Lenini edasisele karjäärile aluse oli pannud, Saksamaale tagasi maksnud «esimese Eesti riigivõla» (st Esimese maailmasõja ajal Saksa ametivõimudelt saadud agenditasud) ja Prantsusmaa presidendilt välja rääkinud esimese de facto tunnustuse äsja iseseisvunud Eesti Vabariigi autonoomsetele omavalitsusinstitutsioonidele.