Rahvaraamatukogu kohandumine kahanevas maapiirkonnas: kultuurigeograafi pilk

Raamatukogu kohandub hoone iseloomuga.  Foto: Kadri Kasemets

Eesti maaraamatukogud on suuresti haldusreformi tuules muutunud laenutuspunktidest kohaliku elu keskusteks, mille võimaluste ja ülesannete valik on väga lai. Sellega aga kaasnevad mõned ohudki.

Näiteks on raamatukogud või nende juures tegutsevad vabatahtlikud enda kanda võtnud ülesanded, mida riik või kohalik omavalitsus täita ei taha või ei suuda. Siit aga kerkib loogiline küsimus: kes vajadusel nende ülesannete täitmise omakorda üle võtab?

Tegin 2023. aasta novembris-detsembris ja 2024. aasta aprillis 16 süvaintervjuud Kagu-Eesti haruraamatukogude töötajatega ning analüüsisin rahvaraamatukogude aastaaruandeid aastatest 2005‒2022.

Eesti rahvaraamatukogude ulatuslik võrgustik on üldtuntud ning väärtustatud. Seda tugevat süsteemi ajakohastab 2017. aasta haldusreformist tõukunud raamatukogude reform, mis uute piiristamiste ja ühendamiste taustal on tegelenud raamatukogude taseme ühtlustamisega. Mõlemad reformid osutavad otsesemalt või kaudsemalt omavalitsuse kasvavale tähtsusele raamatukogude elujõulisuse kujundamisel ning teadvustavad territoriaalsete piiride ja ühendamiste mõju maapiirkondade (rahvaraamatukogude) kogukondade identiteedile. Raamatukogul läheb paremini, kui vallaametnik on suutnud mõista raamatukogu ja nende võrgustiku potentsiaali toimida sillana kohaliku kogukonna ja tema identiteedi, avalike teenuste ning tekkiva või juba toimiva kodanikuühiskonna vahel.