Marek Strandberg ⟩ Need olid äkki hoopis Ali Baba ja 40 röövlit?

Kurikuulus suunamudija Andrew Tate protestimas Rumeenias Pariisi OM avatseremoonia vastu topellpildiga, millest ühel on Leonardo da Vinci maal ja teisel osa avatseremooniast. Foto: Andreea Alexandru

Thomas Jolly lavastatud Pariisi olümpiamängude avaetendusel oli üheks õhtuseks episoodiks sündmus, kus ühele Seine’i jõe sildadest loodud improviseeritud laual oleva hiiglasliku kupliga serveerimisvaagna alt tuli välja heledahäälselt laulev sininahkseks võõbatud meesterahvas. Philippe Blanchard, esinejanimega Philippe Katerine, on öelnud, et ta kehastas sel esitlusel veinijumal Dionysost. Laul «Nu» («Alasti»), mille ta esitas, oli irooniliselt filosoofiline:

«Kas oleks sõdu, kui oleksime alasti jäänud? Ei, kuhu saaksite relva peita, kui olete alasti? Ma tean, kuhu sa mõtled, aga see pole hea mõte.» Tõesti pole. Jolly, lavastaja siis, on ise osutanud, et sündmus, mida näidati, oli inspiratsiooni saanud hoopis antiikmütoloogilisest Thetise ja Peleuse pulmapeost, mis päädis teadaolevalt korraliku osalejatevahelise tüliga ning järgnenud Trooja sõjaga. Võimalik, et see nii oligi, aga selleks, et selles kontekstis näha kristlaste pühalugu – püha õhtusöömaaega –, on vaja kõvasti fantaasiat. Kristus istus toituma kaheteistkümne isikuga, aga Jolly lavastuses oli neid ikka nii mõnedki üle kolmekümne. Ehk: 13 ei ole ei loendamisel ega vaatlemiselgi sama, mis 30 ja enam.