IN MEMORIAM ⟩ Lahkus Eesti Vabariigi ja Narva kiriku taastaja

Villu Jürjo Foto: Teet Korsten

• Narva projekt oli Eestigi mastaabis üks kallimaid ja töömahukamaid - võib-olla KuMuga võrreldav.
• Narva ei saa õieti elumahlu Eestist ega Venemaa-poolelt.
• Villu Jürjo arvates on meie riik just haridussüsteemis palju vigu teinud.

1. augustil lahkus 74. eluaastal elavate seast teenekas kirikuõpetaja Villu Jürjo. Aastatel 2000 kuni 2014 teenis ta Narva Aleksandri kogudust ja tema suur teene on see, et Narva Aleksandri kirik tema algsel kujul – massiivse torniga – sai taastatud. Õpetaja Jürjo mälestuseks avaldame Põhjarannikus 27. mail 2006 ilmunud intervjuu temaga, mille tegi ajakirjanik Teet Korsten, täies mahus.

Villu Jürjo: «Olla õigel momendil õiges kohas on kui auhind»

Narva Aleksandri kogudust teenib 2000. aastast mees, keda iseloomustatakse kui tõhusat tanki, kes eesmärgi leidnuna takistustest hoolimata edasi rühib.

Tundub, et Narva Aleksandri kiriku taastamine kulgeb edukalt?

Täna hommikul (intervjuu on tehtud kolmapäeval, 24. mail - T. K.) saime ametliku teate, et kiriku torni ülesehituseks on eraldatud Euroopa Liidu raha. Meie üks esimesi ideid oli, et suurkirik peab saama taastatud väliskujult selline, nagu ta oli. Tuleb tänada tollast kultuuriministrit Urmas Paeti, kes teatas, et riik aitab küll kogu kiriku üles ehitada, aga torniga ei tegele. Tema ütlust andis tõlgendada kaheti: kas nii, et torn jääbki taastamata, või et otsige ise vahendid. Me siis hakkasimegi otsima vahendeid torni jaoks.

Paar aastat tagasi oli Euroopa Liidu fondide suhtumine kiriku-projekti veel üsna tõrjuv, aga torn võeti kõne alla. Umbes nii, et ehitame torni vaatetorniks ja ärgu kirik sealt tagant välja paistkugi. Praeguseks on nii riigi kui ka Euroopa Liidu fondide seisukoht kirikule hulga soodsam. Aga need olid impulsid, mis panid meid torniga tegelema. Ja eks ole õige, et tulemus ei sõltu liidetavate järjekorrast.

Meie projekt on Eestigi mastaabis üks kallimaid ja töömahukamaid - võib-olla KuMuga võrreldav. Eestis polegi enam peaaegu paekivi ning selle transport ja hind on ääretult kalliks aetud. Ja torni jaoks on erivajadused. Aleksandri suurkirik on olnud vaesema rahva kirik ja seetõttu tal praktiliselt puuduvad abiruumid. Tänapäeval me aga vajame igasuguseid abiruume ja seepärast tahame torni vähemalt kuut töötavat korrust. Ja kuna inimene on üks laisk olend - ja vahel ei jaksa ka -, siis paneme kuue korruse vahele käima ka lifti.

Mullu 5. oktoobril möödus 30 aastat päevast, mil teid Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus vaimulikuametisse pühitseti...

Ja kirikutöös juba 35!

Kas pole tekkinud jõuetustunnet ses ametis, sest kõik trendid näitavad kirikuliste arvu lausa katastroofilist vähenemist?

Vastaksin sellele küsimusele jõhkralt ja narvalase kombel: see on teil seal Eestimaal. Olen saanud ka veidi maailmas ringi käia - näiteks sel kevadel Pühal Maal - ja see annab arusaamist, et Eesti ei ole kogu maailm ja kirik Eestis kogu kirik. Olen ka ise kokku puutunud inimestega, kes kurdavad langustrendide pärast ja on kiriku suhtes pessimistlikud, aga samas on olemas ka ääretult positiivne suhtumine ja seda vahel isegi samade kurtjate puhul. Nii et ei teki jõuetustunnet.

Kas siis Narvas läheb kirikul paremini kui ülejäänud kirikutel Eestis?

Narva on ainus luteri kirik Eestis, kus peetakse ka venekeelseid teenistusi, kus on vene rahvusest abiõpetaja ja kus on päris jõudsalt arenev venekeelne osa. Siin on ka võimalus teenida Ingerimaa inimesi - Narva on olnud ajalooliselt Ingerimaa pealinn. Samuti peetakse siin lätikeelseid teenistusi.

Äsja külastas Narvat kultuurilehe Sirp sõbralik töökollektiiv ja selle külastuse tulemina ilmus 19. mai Sirbis ajakirjanikele avanenud pildi kirjeldus. Vähe oleks öelda, et see pilt ei olnud just kõige kenam, ja kindlasti ei olnud see pilt Eesti linnast. Kas sellised asjad kurvastavad teid kui narvakat?

Mõnes mõttes küll. Ühelt poolt tunnen keskaja linnaõigust ja... Mõnes mõttes ei tunne Narva ennast Eesti linnana ja see tunne on vastastikune. Narva ajalugu ja tema kultuur ei ole Eestiga integreeritud. Ja muidugi on Narva areng olnud palju aeglasem ülejäänud Eesti arengust. Põhjus on eelkõige selles, et igasugused sidemed, juured ja tahe on läbilõigatud ning Narva ei saa õieti elumahlu Eestist ega Venemaa-poolelt. Ja ka selles, et Narvas on vähe tegijaid, kes on huvitatud ja suutelised kas või üle linna piiride vaatama ja midagi korda saatma. Eks Narva linna juhtimine ole suht olematu - kui mõelda Narva kui suurlinna juhtimisele. Pisikesi olmeprobleeme muidugi lahendatakse, aga... Teiselt poolt - ega ka väljastpoolt - ei Eesti ega Venemaa poolt - ei ilmutata erilist huvi ega sekkuta asjasse. Ja kõik oleneb taustsüsteemist. Narva on nutune, kui me võrdleme tema arengut ülejäänud Eesti linnade arenguga. Venemaa linnade arenguga võrreldes on asi muidugi nutust kaugel.

Ratsionalismi ajal inimesed kuulsid kantslist, kuidas kartulit istutada. Kas teil kui hingekarjasel on mõni ratsionaalne või mentaalne retsept olukorra parandamiseks?

Esmalt on olukorra parandamiseks vaja tahet. Tahet, murdmaks välja teatud piiratusest. Ma olen sageli võrdluseks toonud Jaanus Raidali, kes ajas omal ajal Otepääle välja sõpruslinnad kõigilt maailma mandritelt, rajas Otepää oma panga, pani püsti valgusfoori ja energiasamba... Ja mida kõike veel. Enamikus küll naljakad asjad, aga ta andis linnale korraliku stardikiirenduse.

Siin, Narvas, on pisarsilmi vaadatud Kreenholmi allakäiku ja imestatud, et ennäe, tekivad veel mingid uued nišid, kus parem osa töötute hordist endale isegi koha leiab. Narvale oleks vaja ikkagi suhteid, sest ega tööstust ja kaubandust ainult oma linna piiridesse kapseldudes arenda. Juba aastaid tagasi üritasin narvakatele rääkida Euroopa Liidust, aga see jutt läks väga kurtidele kõrvadele. Ma ütlesin, et ega meil ole Euroopa Liidust kasu, seni kui me sealt kasu saada ei tahagi. Kuni me lihtsalt küsime passiivse küsijana, mis kasu me sellest saame. Samas on Euroopa Liit siiski see suund, kuhu maailm meie jaoks on avanenud - nii intellektuaalses kui majanduslikus mõttes. Kui me ise ei otsi vajaminevat arenguosa, läheb maailm meist lihtsalt mööda. Oleks meil säilinud väärtusi, mida tasuks konserveerida, oleks sel mingigi mõte, aga Narvas neid kardetavasti ei ole.

Viimaseid sündmusi Tõnismäe pronkssõduri juures arvesse võttes, kas Eesti riik on teinud integratsioonitöös suuri vigu, et asjad niikaugel on?

Minu arvates on meie riik just haridussüsteemis palju vigu teinud. Nagu Narva linn on iseenesest Eesti riigi tugeva tähelepanu alt väljas, on seda ka venekeelne kool. Oleks nagu mingid paralleelmaailmad - eriti koolide puhul. Teatakse, et kusagil ta on, aga temaga ei puututa kokku, keegi ei tea, mida seal mõeldakse või öeldakse. Ma ei saagi lõpuni aru, miks mitte-eestlaste ajaloopilt ei asetu konteksti. Aga vene rahvale on väga oluline selline mõiste nagu «naše» - «meie» - ja seni, kuni Eestimaal on küljes silt «ne naše», ei saagi ka ajaloopilt konteksti asetuda.

Te olete ju Eesti patrioot...

Ma vähemalt loodan küll.

Aga kuulute Keskerakonna ridadesse, mida ei saa küll erilises patriotismis süüdistada.

Ma tõsiselt pelgan oma nalju, sest minu must huumor kipub täide minema. Kunagi, kui astusin Isamaaliidust välja, kuna tollane peaminister Mart Laar ei tagastanud kogudusele Tartu Maarja kirikut, naljatasin, et kui ma veel mõnda erakonda astun, siis on see vene erakond, sest vene erakonnad olid ainsad, kellel oli mingisugunegi positiivne arusaam sellest, mis on kirik. Nüüd, Narvast vaadates, olen ma kindlapeale vene erakonnas.

Ajaleht Eesti Kirik on kirjutanud: «Villu Jürjo kirjeldamiseks sõna «rutiin» ei sobi: vaheda mõtlejana ning eesmärgi nimel jõulise tegutsejana on ta pidanud vahetama elupaiku ja teenitavaid kogudusi, on olnud nii dissident kui ka riigitüüril seisja.» Ega ülemnõukogus Eesti taasiseseisvumise poolt hääletamine nõudnud ju mingit erilist kangelaslikkust?

Ma olen ikka öelnud, et see võimalus oli kui autasu selle eest, mis on varem mu elus aset leidnud. Ma läksin ju Võrumaalt Toompeale lubadusega Eestile vabadus tuua ning see, et see reaalselt võimalikuks osutus, ei mahu päriselt inimliku ja loogilise mõistuse raamidesse. Olla õigel momendil õiges kohas on kui auhind.

Olete dogmaatikust ja süstemaatikust teoloogiaprofessorit Elmar Salumaad austavalt oma isaks nimetanud. Mida võiks lehelugejatele tutvustuseks selle 1996. aastal 87aastaselt igaviku teele läinud mehe kohta öelda?

Olen sõna otseses mõttes kolm aastat tema kasvandik olnud - elanud Saarde pastoraadis, söönud temaga ühes lauas, jaganud samu raamaturiiuleid ning kirjutanud ja ümber kirjutanud samu raamatuid. Kui see ei ole and isalt, mis see siis veel on? Muidugi, eks enamik poegi ole isepäised ja ega keegi Salumaa kasvandikest ühte nägu ole. Minu arvates oli see ka tema teadlik püüe, et ta õpilased kasvaksid omanäoliseks.

Kas kirikuõpetajal on lihtsam, kui tal on oma kindlad sihid ja eeskujud?

Ega ma ole omal valikul osanud kiriku ja usu juurde tulla. Arvan, et mul võeti kui kassipojal turjast kinni ja pisteti ninapidi piima sisse. Eeskujusid vajab loomulikult iga inimene. On ju lihtsam, teades, et keegi on elanud nii, et see väärib eeskujuks võtmist. Inimesele on vaja kedagi, kelle poole alt üles vaadata, või vähemalt, kellele tänulik olla.

Kas seegi, kui meie eeskujudel on olnud oma miinused või - mõeldes apostel Paulusele - vaiad ihus, võib meile kasuks tulla? Ei ole ju ükski inimene veatu ja oma nõrkusteta...

Ma pole osanud neid nõrkusi häirivaks pidada - küllap endal on lihtsalt neid vaiasid rohkem. Kindlasti on Salumaa kõrval olnud teisigi eeskujusid. Näiteks frantsiskaani munk, isa Stanislaus Leedust (Algirdas Mykolas Dobrovolskis, 1918-2005 - T. K.).