VLADIMIR NIINIMÄKI ⟩ Valencia: linn, mis lõhnab marihuaana, veini ja seksi järele

Valencia majad. Foto: Vladimir Niinimäki

Iga asi sellel reisil on mitme omaduse ja tähendusega. Minu Škoda ei ole lihtsalt auto, vaid abivahend meeskonnale, minu kodu ja usaldusväärne sõber. Laager ei ole ainult ööbimise ja söömise koht, vaid ka kohtumine lähedaste inimestega ja päevase kogemuse ja lugude vahetamine, kirjutab oma reisikirja «Tallinnast Casablancasse» kuuendas osas autoajakirjanik Vladimir Niinimäki.

Paar puhkepäeva kirjutamisest ja mõned sajad kilomeetrid lõunasse andsid mulle võimaluse hinge tõmmata ja jõudu koguda. Nüüd ärkan öösiti mitte külma, vaid auto CO2-sisalduse märguande peale. Viimastel öödel pole temperatuur langenud alla 28 kraadi. Oleme Valenciast mitte kaugel, linnast, mis lõhnab marihuaana, veini ja seksi järele. Tundub, et piisab lühikesest tutvusest, et sellest mulje saada.

Vaba linn, kus iga julge rändur tunneb end täiesti sõltumatuna. Imelik linn, kus võib kergesti eksida, kui hetkekski tähelepanu kaotad ja valest tänavaotsast sisse keerad. Siin vahelduvad ajaloolised hooned grafiti, armastust müüvate tüdrukute ja lõputu suitsulõhnaga. Mulle meeldib Valencia ja tahaksin siia kauemaks jääda, kuid minu meeskond on kaugel ees, võideldes kuumuse ja sooviga istuda Škodasse, kus temperatuur ei tõuse üle 21,5 kraadi ja pagasiruumis on alati päästev külmik täis õlut, vett ja värskeid köögi- ning puuvilju.