Urmas Tartes ⟩ Laulupidude aeg

Lauluritsikas on kõige tuntum laulupidude solist. Isased lauluritsikad võivad puhkamata laulda tunde. Alles öises jaheduses jääb ritsikas puhkama. Puhkepaus kestab järgmise päeva lõunani. Pruunikas sooniline pind roheliste tiibade kannaosas on isase lauluritsika siristi. Hääle tegemiseks hõõrub ta kahte tiiba siristi kohal vastamisi kokku. Foto: Urmas Tartes

Kuigi kalendrist vaatab vastu alles esimene august, on juba pea nädalapäevad saatnud õhtust uinumist läbi akna kostev ritsikate laul. Seda muidugi soojadel õhtutundidel. Kuid linnamürast ja -kärast eemale minnes kostab vihma vaheaegadel kõrvu rohutirtsude ja ritsikate siristamine. Kui lauljad kokku lugeda, saaksime tõenäoliselt Eestimaa suurima suvise laulupeo, kirjutab loodusteadlane Urmas Tartes.

Rohutirtse-ritsikaid on Eestis teada peaaegu 40 liiki. Maailmast on teada peaaegu 24 000 liiki. Enamik Eesti rohutirtsudest-ritsikatest veedab talve munana kas pinnases või maapinnal. Kevadel väljuvad munadest tillukesed vastsed, kes asuvad sööma ja kasvama. Vastsed näevad välja nagu rohutirts või ritsikas ikka, ainult selle vahega, et nad on tillemad ja nende tiivad pole välja arenenud. Sõltuvalt soojusest kestab vastsete areng 2–3 kuud, kuni viimasest vastsejärgust ronib välja valmik.

Peaaegu kõik liigid teevad ka inimkõrvale kuuldavaid helisid. Helide esile toomiseks hõõrutakse omavahel kiiresti soonelisi pindasid. Ritsikad liigutavad omavahel eestiibade kannaosas asuvaid paksenenud ribilisi kohti. Rohutirtsud hõõruvad tagajalgadega eestiibade servas asuvaid paksendeid. Oleks tore mõelda, et Eesti rahvamuusikast tuntud pingipill sai inspiratsiooni putukatest laulumeeste jälgimisest, sest heli tekitamise meetod on üks ja sama.