Sergei Medvedev ⟩ Kaasaegsuse proovikivi ehk olümpiamängud ilma Venemaata

Pariisi olümpiamängude avatseremoonia. Foto: Francois-Xavier Marit/ZUMAPRESS.com/Scanpix

Kuna kogu kaasaegne olümpialiikumine on kantud modernsusest ja tulevikuoptimismist, on loomulik, et Venemaa, kes seab oma sammu üha enam Iraani ja Põhja-Korea järgi, jääb sellest eemale. Lõhe Venemaa ja vaba maailma vahel muutub peagi ületamatuks, leiab kirjanik ja ajaloolane Sergei Medvedev oma essees. 

Prantsusmaa korraldas järjekordse revolutsiooni – seekord olümpiamängude avatseremoonial Pariisis. Keel isegi ei paindu seda tseremooniaks nimetama – tegu oli karnevali, keha ja fantaasia peoga. Kõrvale olid heidetud sajandivanused ringmängurituaalid staadionil. Selle etenduse peategelaseks sai linn ja lavaks Seine'i jõgi, mida mööda sõitsid paadid rahvusmeeskondadega. Isegi vihm ei saanud takistuseks sellele enneolematule lavastusele, mida etendati kaldapealsetel ja ujuvatel lavadel, paleede katustel ja majade akendel; mis kubises vihjetest Prantsuse ajaloole, kristlikule ikonograafiale ja maailmakultuurile; mis segas stiile, sugusid ja identiteete ses sädemeid pilduvas, lugupidamatus ja eksimatult prantslaslikus etenduses, mis lõhestas maailma, nagu on igale revolutsioonile kohane, nendeks, kes seda hindasid, ja nendeks, keda see hingepõhjani solvas.

Viimaste hulka kuulusid ennustatavalt Vene meedia, propagandistid ja blogijad. Lõbus oli jälgida, kuidas olümpiamänge teravalt ignoreerinud ja seda Venemaa televisioonis näitamast keeldunud valitsuse suuvoodrid hakkasid võidu Venemaal keelatud show'd arvustama ja hukka mõistma. Avaetendusest sai kingitus Vladimir Putini propagandale, nagu selle lavastaja Thomas Jolly oleks lugenud Kremli käsiraamatuid ja otsustanud kujutada kõiki õudusi moraalselt lagunenud «geiroopast», millega Venemaa tavainimesi hirmutatakse: habemega naine, gei-pride, feministlikud skulptuurid, maha lõigatud pead kaenla all hoidev Marie Antoinette ja kõige tipuks grupi transvestiitide etendatud stseen, mida paljud pidasid Leonardo da Vinci «Pühaks õhtusöömaajaks». Venemaa kommentaatorid sõimuga ei koonerdanud: «vastik riitus» (Dmitri Peskov), «põrgulik maitsetus» (Ksenia Sobtšak), «uuspaganlus» (Aleksei Puškov), «satanism» (Ilja Averbuhh), «tegevuskava viimistlus» (Yana Rudkovskaja) ja lõpuks: «See on põhi. Seine`i põhi» (Maria Zahharova).