Kuna kogu kaasaegne olümpialiikumine on kantud modernsusest ja tulevikuoptimismist, on loomulik, et Venemaa, kes seab oma sammu üha enam Iraani ja Põhja-Korea järgi, jääb sellest eemale. Lõhe Venemaa ja vaba maailma vahel muutub peagi ületamatuks, leiab kirjanik ja ajaloolane Sergei Medvedev oma essees.
Sergei Medvedev ⟩ Kaasaegsuse proovikivi ehk olümpiamängud ilma Venemaata
Prantsusmaa korraldas järjekordse revolutsiooni – seekord olümpiamängude avatseremoonial Pariisis. Keel isegi ei paindu seda tseremooniaks nimetama – tegu oli karnevali, keha ja fantaasia peoga. Kõrvale olid heidetud sajandivanused ringmängurituaalid staadionil. Selle etenduse peategelaseks sai linn ja lavaks Seine'i jõgi, mida mööda sõitsid paadid rahvusmeeskondadega. Isegi vihm ei saanud takistuseks sellele enneolematule lavastusele, mida etendati kaldapealsetel ja ujuvatel lavadel, paleede katustel ja majade akendel; mis kubises vihjetest Prantsuse ajaloole, kristlikule ikonograafiale ja maailmakultuurile; mis segas stiile, sugusid ja identiteete ses sädemeid pilduvas, lugupidamatus ja eksimatult prantslaslikus etenduses, mis lõhestas maailma, nagu on igale revolutsioonile kohane, nendeks, kes seda hindasid, ja nendeks, keda see hingepõhjani solvas.