JUHTKIRI ⟩ Viis viimast

Päeva karikatuur. 08.01 Foto: Urmas Nemvalts

• Liigume hoopis Euroopa viie kallima riigi suunas, mitte rikkaima, nagu Reformierakond kunagi lubas.
• Eesti elanike ostujõuga ei saa kiidelda.
• On vaja käima saada tootmine ja taastada eksport.

Aastal 2007 võitis Reformierakond valimised loosungiga «Viime Eesti viie rikkaima Euroopa riigi hulka». Loosungite ja meemidega on kord juba nii, et need hakkavad elama oma elu.

Kui Eesti Konjunktuuriinstituudi direktor Peeter Raudsepp teisipäeval värsket majanduse olukorra ülevaadet ja prognoosi tutvustas, ütles ta muuhulgas trende iseloomustades, et «liigume Euroopa viie kallima riigi suunas».

Viimaste aastate inflatsioon on teinud oma töö ning seda võib rahakotis kuu lõpus näha iga eestlane. Ent käies Lääne-Euroopas, tunduvad hinnad juba üsna soodsad. Isegi Norra Kuningriik ei ole meile enam mürkkallis. Aga millest me räägimegi, kui Tallinna baarides võib alkoholivaba õlu maksta kuus eurot.

On täiesti mõistetav, et valitsusel ajab konjunktuuriinstituudi jutt harja punaseks. Peaministri majandusnõunikul Ardo Hanssonil tuli sõna võtta ning ta nentis, et Euroopa Liidus on Eesti hinnatasemelt 12. kohal ja et viie Euroopa kallima riigi sekka jõudmiseks peaks meie hinnatase kasvama Luksemburgi ja Hollandiga võrreldes kiiremini, mis aga ei ole praeguse inflatsioonitaseme juures tõenäoline.

Rikkus saab tekkida ainult tööst ja lisaväärtusest, aga mitte olemasoleva vara maksustamisest või ümberjagamisest.

Millest Hansson aga ei räägi – meil pole mõtet võrrelda oma keskmist palgataset Luksemburgi või Hollandiga. Võib-olla tuleks võrrelda hoopis inimeste ostujõudu ning ei saa öelda, et meil oleks sellega olukord roosiline. Arvestades meie kaubandusvõrgu hinnataset, pole sugugi haruldane, kui inimesed käivad kingi ja riideid ostmas Tais või Hispaanias ja Portugalis.

Ent sellega pole neil päevil top-viie-jutt piirdunud. «Rikas riik ongi kallis riik,» kirjutas Eesti Päevalehe arvamusportaalis Andres Sutt, Reformierakonna saadik riigikogus. Tema hinnangul liigume hoopis Euroopa viie rikkaima riigi suunas. Sinnapoole oleme aastakümnete jooksul kahtlemata liikunud, ent mis on meid toonud siia, ei suuda meid enam viia edasi, sest sellel lihtsalt ei lasta juhtuda.

Teisisõnu, rikkus saab tekkida ainult tööst ja lisaväärtusest, aga mitte olemasoleva vara maksustamisest või ümberjagamisest. Samas Eesti Päevalehe arvamusportaalis võttis sõna Raivo Vare, kelle sõnul pole võimalik inimestele selgitada, et lisamaksud abistaks kolmandat aastat kokkutõmbuva majanduse arengut. Tõesti, meil on vaja käima saada tootmine, taastada eksport, sest üksnes kuue- või kaheksaeuroste õllede müümine Tallinna vanalinnas kruiisituristidele meid pikas perspektiivis ei päästa.

Me võime tunda rõõmu, et sisemajanduse kogutoodangu langus on aeglustunud ning oli teises kvartalis 1,7 protsenti. Kuid tegemist on siiski languse ja mitte kasvuga.

Eestist on saanud maailma kontekstis suhteliselt kallis riik ning ilmselt ta selleks ka jääb. Lahendus oleks inimeste ostujõu kasv, kuid seda ei saa teha riiklik-administratiivsete meetmetega. Kui avalik sektor tõstab palku, ei saa sama teha erasektor. Sest mitte millestki pole võimalik teha midagi.