Tõnis Palts ⟩ Juhend valitsusele: kust leida puuduv kaks miljardit

Kõige piinlikum on mitte tunda aabitsatõdesid ja tõsta majanduskriisi ajal makse. See annab surmahoobi majandusele sisendite kallinemise tõttu ja sealt läbi mõjub hävitavalt tuleviku eelarve laekumistele. Foto: Elmo Riig / Sakala

• Enne kui valitsus pole end kärpinud, pole ka moraalset autoriteeti asuda päris kärbete kallale.
• Kuhu kulutame raha, mis ei jää tegelikult Eestisse?
• Vajaduspõhiste toetustega jääb kokkuvõttes sihtgrupp ikka kaotajaks, olgu lapsed või pensionärid.

Riigi rahanduse kordategemine algab iseendast. Kui valitsussektor pole kõigepealt iseend korralikult ära kärpinud, ei ole neil rahva silmis mingit moraalset õigust minna maksumaksja taskuid täiendavalt tühjendama. Kui iseend on juba viisakaks lihvitud, võib minna puhtas särgis ühiskonnas suuri kärpeid tegema. Suuri kärpekohti leiab küll! Neist siin allpool, kirjutab endine rahandusminister Tõnis Palts (Isamaa).

Uus valitsus käitub praegu nagu pereisa, kes läheb oma neljale lapsele rääkima, et kuna ema kaotas töö, saab nüüdsest alates igaüks hommikuti varasemast vähem putru. Küll aga käib pereisa ise igal nädalavahetusel golfi mängimas ega kavatsegi sellest loobuda.

Pereisa võib ju kriitika peale kosta, et kui palju see golfi mängimine ikka maksab – laste igakuine toitmine läheb kokku palju rohkem maksma. Siinkohal polegi asi niivõrd kogusummades, kuivõrd moraalses autoriteedis. Pereisa rollis valitsus on usutavam ja autoriteetsem, kui tal on oma nahk mängus ja on sunnitud kõigepealt ise millestki loobuma.

Nüüd räägivad valitsusliikmed tõsimeeli lastetoetuste vähendamisest, enne kui on näiteks alustatud ministrite enda palga kärpimisest. Tõsi, ministrite palga kärpimise efekt oleks rahaliselt väike, aga eeskuju mõttes võib see olla läbimurdva mõjuga. Lisaks annab ametnike ja kommunikatsioonispetsialistide ülemakstud armeed vähemalt 10 protsendi võrra kärpida ning ära lõpetada igasuguste woke-pseudoteemadega tegelevate MTÜde riiklik rahastamine. Juba nende esialgsete kärbete pealt oleks võimalik 200 miljonit eurot kokku hoida.

Nüüd räägivad valitsusliikmed tõsimeeli lastetoetuste vähendamisest, enne kui on näiteks alustatud ministrite enda palga kärpimisest. Tõsi, ministrite palga kärpimise efekt oleks rahaliselt väike, aga eeskuju mõttes võib see olla läbimurdva mõjuga.

Kui need sammud on tehtud, on valitsusel juba piisav moraalne autoriteet, et asuda tegelema päris kärbetega. Olen nõus Andrus Ansipiga, kes juhtis tähelepanu sellele, et 17 miljardi euro suuruse eelarve puhul on 170 miljoni (ühe protsendi) kokkuhoiu saavutamine lihtsalt rahva üle irvitamine. Kui on puudu 1,7 miljardit, tuleb rääkida ikka kümme korda suurematest kärpekohtadest.

Suuri kärpeid tehes on oluline vaadata, kuhu läheb see raha, mida saaks kokku hoida, et Eesti ise sellest võimalikult vähe kaotaks. Näiteks investeeringud sündimuse parendamiseks lähevad eranditult Eesti inimestele, Rail Balticu ja taastuvenergeetika investeeringud lähevad aga lõviosas Eestist välja – alates kasutatavatest mehhanismidest ja nende kütusest ning lõpetades materjalide ja isegi projekteerimisega. Samuti on kahel viimasel küljes Eesti loodust kahjustav negatiivne efekt.

Vaatame suuri kärpekohti positsioonide kaupa.

1. Rail Balticu ehituse külmutamine. Nüüd peaks küll olema kõigile selge, et olenemata miljonitest, mida kulutatakse suhtekorraldusele, ei suudeta tasuvuse ja mõistlikkuse mõttes kirbust elevanti teha. Lisaks ei käsitleta teemat, et Rail Baltic teeks Riiast veelgi suurema Baltikumi tõmbekeskuse ja vähendaks veelgi otselende Tallinna lennujaamast.

Pealegi on hoomamatu, kui palju tekib pärast raudtee käivitamist juurde eelarve jaoks püsikulusid. Rail Balticu kas või ajutisel külmutamisel võidaksime vähemalt 500 miljonit aastas. Arvestada tuleb ju ka seda, et isegi kui saame selle hullumeelse projekti peale eurotoetusi edasi, peame kasutama oma raha, mida võiks hoopis kasutada maanteede ehitusel. Pealegi hakkab eurotoetuste määr Eesti jaoks kordades vähenema.

2. Taastuvenergia toetuste lõpetamine. Neid peavad hakkama  meie ettevõtjad meretuuleparkide omanikele tasuvuse tagamiseks peale maksma. Spetsialistide hinnangul on see kulu 200 miljonit eurot aastas. Ei arvestata, et tasuvuse tagamise veeretamine tarbijate kaela tekitab Eesti ettevõtete konkurentsivõimele taastamatut kahju, mis omakorda tähendab sadu või isegi miljardeid eurosid tulevikus saamata jäävaid eelarvetulusid.

Meretuuleparkide rajamine tähendab ka Eesti elektrivõrgu ümberehitamise vajadust, näiteks Saaremaa-Läti merekaablit, mis läheb maksma suurusjärgus vähemalt miljard eurot. Liigne ühekülgne kallutatus tuuleenergia suunas vähendab ka energeetilist julgeolekut.

3. Pärast Putini alistamist kaitsekulud alla. Kaitsekulutuste paikasaamiseks tuleb emiteerida rahva võlakirju 1,6 miljardi euro eest ja seada seejärel sihiks kaitsekulutuste viimine uuesti kahe protsendi peale SKPst. Arvestades sisse intressikulu, oleks kokkuhoid vähemalt 400 miljonit aastas. Tõsi, pärast moona soetamist tuleb arvestada ka rahvusvahelist olukorda. Kaitsekulusid saab alla viia pärast seda, kui rahvusvaheline üldsus on Putinil piltlikult öeldes hambad kurku löönud. See juhtub mõne aasta jooksul niikuinii.

4. Erinevad pensionireformid. Kui tõsta pensionile mineku iga senisest kahe aasta võrra hilisemaks, oleks võimalik säästa 300 miljonit eurot aastas. Kui siia lisada juurde Kristjan Järvani ettepanek lõpetada ära II pensionisammas ja suunata sotsiaalmaks I sambasse, oleks võimalik eelarve defitsiiti vähendada veel 400 miljoni euro võrra. Kokku juba 700 miljonit.

Pensionite kulu on eelarves üldse kõige suurem ja võib-olla tahab uus valitsus siit veel kärpida. Järgides nende enda stiilinäidet, siis miks mitte muuta pensionid vajaduspõhiseks, nagu tahetakse teha lastetoetustega? Kuna lapsed on üldse viimane koht, kus sündimuskriisis riik tohiks midagi kärpida, siis tulekski enne minna võtma vanuritelt, kui minnakse laste kallale.

Kujutage näiteks pilti, et riigil raha napib ja tal on valida, kas saata Pariisi olümpiale noored tulevikuatleedid või juba karjääri lõpetanud 40+ vanuses veteransportlased. Oleks ju täielik nonsenss, kui riik saadaks noorsportlased pikalt ja rahastaks ainult vanakesi edasi.

Igaüks teab, et lapsed on meie viimane lootus ja esmajärjekorras tuleb neisse panustada. Sarnast äraspidist loogikat rakendab uus valitsus, kui lastelt vajaduspõhiselt raha ära võtma tõttab, enne kui on midagi vajaduspõhiselt ära võtnud rikastelt pensionäridelt.

Miks peaks näiteks Siim Kallas saama riiklikku pensionit, kui tal on niigi piisavalt vara ja sissetulekuid Euroopast? Kaja Kallas ütles 2022. aasta jaanuaris riigikogu kõnepuldist: «Kõik pensionärid ei ole abivajajad. Minu vanemad on pensionärid ja nad ei ole abivajajad.» Õige jutt! Ja kui mõnel 73-aastasel inimesel on elu jooksul kogunenud 100 000 euro eest aktsiaid, siis miks peaks riik talle veel pensioni maksma? Siin oleks Jürgen Ligi mõttelaadi järgides selgelt vajaduspõhine kokkuhoiukoht.

Igasugused fantaasiad vajaduspõhisest kokkuhoiust põrkuvad kokku reaalsusega siis, kui tekib küsimus, kuidas. Vajaduspõhiste toetuste menetlemine vajab tohutut ametnike armeed, tuhandeid töötunde ja bürokraatiat. Ja raha selleks tuleb samalt eelarverealt, mis on mõeldud sihtgrupi toetamiseks. See tähendab, et summa summarum jääb sihtgrupp ikkagi kaotajaks – olgu need pensionärid või lapsed.

Ettevõtlusest on teada, et kõige kallim raha on omakapital, kõige odavam aga laen. Valitsussektoris on omakapitaliks aga maksuraha.

Vajaduspõhiste toetuste rakendamisega jääb olemata ka kokkuhoid valitsemiskuludelt, mis on eeldus selleks, et üldse reaalseid kärpeid tegema asuda. Kui aga jätta vajaduspõhiste toetuste iroonia kõrvale ja järgida minu eelnevaid soovitusi, oleks võimalik kokku hoida vähemalt kaks miljardit eurot, millest peaks praegu piisama küll. Jääb veel üle ruumigi teha valikuid vastavalt poliitilisele maitsele.

Kõige piinlikum on aga mitte tunda aabitsatõdesid ja tõsta majanduskriisi ajal makse. See annab surmahoobi majandusele sisendite kallinemise tõttu ja sealt läbi mõjub hävitavalt tuleviku eelarve laekumistele. Ettevõtlusest on teada, et kõige kallim raha on omakapital, kõige odavam aga laen. Valitsussektoris on omakapitaliks aga maksuraha.

See, mis toimub riigi rahanduse «kordategemisega» on sabotöörlus, mille peale saab tulla vaid Kristen Michali valitsus sotsiaaldemokraatide rihma otsas.