JUHTKIRI ⟩ Sotsialismiga kaosesse

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Rikas riik on kukkunud mudaliigasse.
• Venezuela juhtum on õpetlik ka Eestile.
• Ladina-Ameerika riigid ei taha Venezuela valimistulemusi tunnustada.

Kui sõjaväeohvitser Hugo Chávez 1999. aastal Venezuela presidendiks valiti, lubas ta aidata vaeseid ja kehtestada otsedemokraatia. Mõne aasta jooksul kujunes tema režiim aga sotsialistlikuks autokraatiaks, mille ideoloogia miksis Cháveze kokku kolme autoriteedi õpetusest, kelleks olid Jeesus Kristus, Karl Marx ning Simón Bolivar (kindral, kes võitis Ladina-Ameerika vabadussõja Hispaania vastu). Mis siis, et Simón Bolivar polnud kindlasti sotsialist ning kahelda võib ka Jeesuse osas.

Cháveze sotsialism tähendas võtmist neilt, kellelt oli midagi võtta, ning jagada neile, kellel oli puudus. Praktikas võisid inimesed kirjutada «karismaatilisele ja heale» presidendile kirju (papelitos) ning paluda otseallikast tööd, laenu või isegi maja. Enamasti nende soovid rahuldati.

Pärast karismaatilise Cháveze suremist vähki 2013. aastal võttis võimu üle asepresident Nicolás Maduro, kes on hoidnud seda tänapäevani. Poliitikavaatlejate hinnangul on Venezuelast saanud 2018. aastast puhtakujuline diktatuur. Pühapäevastel presidendivalimistel kuulutas Maduro ennast taas võitjaks, olles väidetavalt kogunud üle 50 protsendi häältest, samas kui lävepakuküsitlused näitavad 70-protsendilist toetust opositsioonikandidaadile Edmundo Gonzálesele.

Rahvamassid, kes kunagi toetasid Chávezt võitluses sotsialismi eest, Madurot enam ei toeta. Riigi naftatulud on vähenenud ning õpetliku näitena Eesti jaoks on 1970. aastate kõige edukamast Ladina-Ameerika riigist saanud nurjunud riik, kust miljonid on põgenenud, kinnisvara ei maksa enam suurt midagi ning tänavail lokkab õigusetus ja vägivald. Ühegi riigi areng ei ole iseenesestmõistetav ega vääramatu: ettevõtlikkust ja töökust pärssiva poliitikaga on Venezuela paisatud mudaliigasse.

Valimistulemuste avalikustamise järel puhkesid riigis tänavarahutused. Mereäärse Falcóni osariigi pealinnas Coros tulid esmaspäeval tänavale tuhanded inimesed, kellest politsei jõud üle ei käinud. Nad kogunesid Hugo Cháveze kuju juurde ning üritasid esmalt kujul pead otsast lõigata, kuid üritus lõppes terve kuju jalamilt murdmisega, mis meenutas Saddam Husseini kuju hävitamist Bagdadis 2003. aastal. Olulise erinevusega: Ameerika sõdureid polnud kusagil näha, kõike jõustas tavaliste venezuelalaste meeleheide ja raev.

Ühegi riigi areng ei ole iseenesestmõistetav ega vääramatu: ettevõtlikkust ja töökust pärssiva poliitikaga on Venezuela paisatud mudaliigasse.

Politoloog Steve Levitsky Harvardi ülikoolist on nimetanud Venezuela äsjaseid presidendivalimisi «kõige kohutavamaks valimispettuseks Ladina-Ameerika ajaloos». Muide, osaks Venezuela valimissüsteemist on e-valimised, mille tulemusi pole olnud võimalik sõltumatult kontrollida. Enamik Ladina-Ameerika riike (peale Boliivia) pole valimistulemusi tunnustanud ning Venezuela on kutsunud sealt suursaadikud tagasi.

Madurot on presidendina praeguseks tunnustanud lisaks Boliiviale üksnes Venemaa, Hiina, Kuuba, Iraan, Süüria, Nicaragua ja Honduras. See nimekiri räägib iseenda eest.