KAUPO KUTSAR ⟩ Müstiline probleem lastetoetustega

Valga asevallavanem Kaupo Kutsar. Foto: Tiit Loim

• Universaalsed toetused aitavad ühiskonnas ära hoida ebavõrdust.
• Kokkuhoiukohad tulevad digilahendustesse investeerides, mitte lastetoetusi personaliseerides.

Aastaid tallatakse mantrat, et tulumaksu kogumine peab olema lihtne ja erisused on peaaegu et saatanast. Eriti saatanlikuks peetakse veel astmelist tulumaksu. Hästi, aga veelgi lihtsam ja ühemõttelisem peab olema lastetoetuste arvestus, kirjutab Valga asevallavanem Kaupo Kutsar.

Parim näide on universaalne lastetoetus, kus toetuse saamise kriteeriumiks on lapse olemasolu ja vanus. Need mõlemad näitajad on riigi andmebaasides üheselt olemas, olgu siis tegemist traditsioonilise- või kärgperega.

Üksikisiku jaoks on lapse saamine või ka adopteerimine sügavalt isiklik asi ja laste puudumine ei ole probleem, juhul kui pere lapsi ei soovi. Küll aga on riigi jätkusuutlikkuse mõistes madal sündivus probleem. Lastetoetustega riik toetab laste kasvatamist ehk osaleb laste kasvatamises, sest riigi jätkusuutlikkuse seisukohast toob liiga madal sündivus tulevikus kaasa erinevaid probleeme. Lastetoetuste universaalne ülesehitus lähtub arusaamast, et kõik lastega pered teevad laste kasvatamisel kulutusi, mida lasteta peredel ei teki, mistõttu hüvitab riik solidaarselt osa neist kulutustest.

Riigi seisukohast on oluline, et igaüht kohtleb riik võrdselt. Seega universaalsed toetused aitavad ühiskonnas ära hoida ebavõrdust ning laste sildistamist vastavalt perekonna rahalisele võimekusele, sest igale lapsele on määratud olenemata pere elatustasemest võrdväärne toetuse summa. Vajaduspõhise lastetoetuse saamiseks tuleb aga täita spetsiaalne taotlus ning esitada dokumentatsioon tõestuseks tulude kohta, mis toob riigi jaoks kaasa kõrgemad süsteemi haldamise kulud. See sissetulekute tõestamise loogika on äraspidiselt võrreldav riigikogulaste kuluhüvitise taotlemisega, kus rohkem saab kuluhüvitist see, kes julgemini tšekke esitab.

Reaalsuses ei ole omavalitsusel täielikku informatsiooni majapidamiste tegelike heaolutasemete kohta, sest on väga keeruline välja selgitada, kas inimene või pere kuulub toetust vajavasse sihtrühma. Tegelikkuses ei pea mitte ükski ema laste kasvatamisega seotud kulutuste kompensatsiooni riigi käest kerjama. Samuti ei kuku universaalse lastetoetuse puhul ükski lapsevanem ega hooldaja arvutusmetoodika võimalike lünkade vahele. Samas võib sisaldada vägagi palju erisusi kärgperede tulude arvestus ja toetuskõlblikkuse tõestamine.

On üksjagu kummaline, et ühetaolise tulumaksuga rohkem raha kätte saavad kõrgepalgalised vajavad hädasti iga viimast eurot ja erinevaid maksustamise astmeid ei või tulumaksule lisada. Samas juhul, kui nad universaalse lastetoetusega saavad mingid eurod laste kasvatamise kulude katteks lisaks, on see mingi müstiline probleem, millega peab tohutult võitlema. Ei ole ju mingi saladus, et universaalne lastetoetus on oma olemuselt varjatud lastetusmaks.

Seda saavad ainult need, kes kasvatavad lapsi, ka näiteks tänu lapsendamisele, eestkostele võtmisele, hoolduspereks olemisele, kuid erinevaid makse riigile maksavad kõik, ka need, kes lastetoetust ei saa. Tegelikkuses on selline lastetoetust mitte saavate inimestega seoses avaliku kadeduse külvamine, mida teevad poliitikud, tendentslik ja ei aita kuidagi õiglust jalule seada. Näiteks rongiga ja bussiga ei sõida kõik inimesed, aga ühistransporti toteeritakse maksumaksja raha eest. Teatris ei käi väga paljud inimesed, aga teatrite ülalpidamist rahastatakse avalikest maksudest. Põllumajandustoetusi ei saa need, kes valdkonnaga ei tegele ega taastuvenergiatoetusi need, kes vastavaid investeeringuid ei tee. Ka ei saa kuluhüvitisi need, kes riigikogus ei tööta, kuigi makse maksavad nii riigikoguliikmed kui tavakodanikud. Seda loetelu saaks üsna pikalt jätkata ja ebaõiglust välja kaevates lõpuks väga jaburate näideteni tulla.

Laste kasvatamise toetamise kui Eesti rahva järjepidevuse toetamise piiramine on koledal kombel saanud riigi eelarvetasakaalu keskseks küsimuseks.

Praegune universaalse lastetoetusega võitlemine on tohutu asendustegevus ja on lihtsalt ülimalt lastevaenulik. Kahjuks lasterikkad pereemad ei julge isegi enam lastetoetuste teemal avalikult sõna võtta, sest nad mäletavad hästi, kuidas praegused personaalse riigi ehitajad neid enne valimisi sünnitusmasinateks sõimasid. Laste kasvatamise toetamise kui Eesti rahva järjepidevuse toetamise piiramine on koledal kombel saanud riigi eelarvetasakaalu keskseks küsimuseks.

Asendustegevuse asemel on riigieelarveliselt vaja oluliste asjadega tegeleda, et saada sadasid tuhandeid kokkuhoidu mõttetute töötundide arvelt. Keskvalitsuse tohutu möödalaskmine on üleriigiliste e-lahendustega kaootiline tegelemine. Praegu tegelevad tuhanded kohalike omavalitsuste töötajad erinevate andmete käsitsi sisestamisega, kus töö võiksid ära teha liidestatud andmebaasidest otse andmeid saavad digilahendused.

Samuti pingutavad nii omavalitsused kui inimesed üleriigiliselt kokku tuhandeid tunde aastas poolpiduste digiarendustega tegelemisel. Iseenesest mõistetavalt ei vii meid edasi 79 erinevas omavalitsuses erinevate e-lahenduste arendamine. Kuid siin ei muutu olukord enne, kui riigitasandil ei mõisteta, et riigieelarve on üks ja üleriigilised omavalitsuste tööd hõlbustavad digilahendused hoiavad kokku meie kõigi raha ehk riigi raha. Omavalitsuste eelarvekulutused riigi e-ebakompetentsuse tõttu on samuti riigieelarve kulutused.

Mõned näited meie e-riigi raha põletamisest. Selle asemel, et teha valmis üleriigiline ühistranspordi soodustuste automaatne e-lahendus, märgivad kõigis 79 omavalitsuses mitmed töötajad käsitsi sisestades sõidusoodustusi iga reisija sõidukaartile. Erinevaid olemasolevaid riigi andmebaase seostades saaks seda teha lihtsalt arvutis.

Teise näitena vaevab ettevõtjaid ja omavalitsuste ametnikke juba aastaid e-ehitusregister, kus erinevaid andmeid on tulnud korduvalt ja korduvalt sisestada. Kuigi see teema on saanud ka palju ajakirjanduslikku tähelepanu, takistavad iga päev tööd ikka uued ja uued probleemid. Selle e-ebakompetentsuse hind on aastatega olnud juba ainuüksi KOVi ametnike ja registri kasutajate mõttetuid lisatöötunde kokku arvestades miljonites eurodes.

Sarnaste näidete loetelu saaks erinevate poolikute või puuduvate digilahenduste teemal jätkata. Mis selle juures on kõige tänamatum, lõpuks tuleb ikkagi riigil teha digilahendused korda ja asjatult kulutatud töötundidele kulunud raha lihtsalt korstnasse kirjutada. Seega ei ole liiga vähene e-lahendustesse investeerimine riigile kuidagi kokkuhoid.

Ministeeriumite jaoks on omavalitsustes ja erasektoris mõttetult kulutatud töötunnid praegu kahetsusväärselt veel võõras mure, kuid riigi seisukohast on see kõik maksumaksja raha. On päris selge, et ühes e-riigis tuleb leida riigieelarve kokkuhoiukohtasid digilahendustesse investeerides, mitte lastetoetusi personaliseerides asjatut segadust ja ebaõiglust külvates. Lõpetuseks on oluline märkida, et praegused lastetoetuste saajad hoolitsevad kõigi praeguste maksumaksjate heaolu eest nende pensionipõlve ajal.