Argo Ideon

FOTO: Toomas Huik

Venemaa opositsioon otsib usinalt oma võlukepikest, mille ümber koondada Kremli-kriitilisi linnaelanikke ja haritlasi. Vastasel korral võib detsembris käima tõmmatud valge lindi aktiivsuslaine sumbuda üldisse valimisjärgsesse apaatiasse. Perspektiiv arutada järgmised kuus aastat põhiliselt seda, et Putin valiti kolmandaks ametiajaks ebavõrdsete võimaluste tingimustes, ei ole kellelegi erilise entusiasmi allikas.


Putini taaspresidendistamisest julgust saanud võimuvertikaal on samal ajal kahevahel. Vanameelsem osa leiab, et nüüd võib lihtsalt jätkata opositsioonist ülbet ülesõitmist, sh jõuametkondade abil, millega ollakse Venemaal harjunud. Samas leidub ka kavalamaid poliittehnolooge, kelle meelest oleks kasulikum vaigistada võimukriitikuile tiibu andvaid teemasid eos, isegi pisikeste järeleandmiste abil.

Presidendivalimistejärgsest kruvide kinnikeeramisest on mõned märgid juba olnud. Näiteks lükati Putini kriitikuile ja isegi lääne diplomaatidele eetrit pakkuva raadiojaama Ehho Moskvõ direktorite nõukogust välja sealsed ajakirjanikud. Toimetuspoliitika kallale veel otse pole mindud, kuid see oht on Gazpromile kuuluva jaama puhul nagunii pidev.

Vene opositsiooni ühistunnet tugevdavad kindlamalt pigem kohalikud võimudraamad. Olulisim neist käib praegu Lõuna-Venemaal poolemiljonilises Astrahani linnas, kus meerivalimistel alla jäänud Õiglase Venemaa kandidaat Oleg Šein on protestiks valimisrikkumiste vastu juba kuu aega nälginud.

Esialgu ei pandud seda väga tähelegi, ent tuntumate võimukriitikute, nagu Aleksei Navalnõi üleskutsed Šeini toetada tõid loole kajastust nii Vene kui lääne meedias. Kohalikust poliitikast pärineb ka opositsiooni tänavune suurim võit: alternatiivpoliitik Jevgeni Urlašov võitis aprilli algul 600 000 elanikuga oblastikeskuse Jaroslavli meerivalimised, edestades selgelt Ühtse Venemaa kandidaati.

Ausatele valimistele lisaks on opositsioon suutnud ülal hoida punkbändi Pussy Riot liikmete ilmselgelt liigkarmi vangistamise teemat ning koondada pahameelt opositsiooni kogunemisi mustanud telekanali NTV vastu.

Samas ei tõmmanud kuigivõrd tähelepanu «valgete» aktivistide protestiavaldused peaminister Putini kolmapäevase riigiduuma esinemise vastu, kus viimane järjest oma saavutusi kiitis. Kõiki sütitavat teemat, mis kiirelt ja plahvatuslikult Venemaal demokraatlikke muudatusi alustaks, opositsioon avastanud pole. Kui see üldse leidub, mängib «valgetele» parima võimaluse tõenäoliselt kätte hoopis mõni Kremli enese arrogantne samm.