/nginx/o/2014/07/15/3203987t1h3558.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/22/16237784t1hd4ab.jpg)
- USA riigivõlg on jõudnud 34 triljonini, seda viis aastat varem, kui enne pandeemiat ennustati.
- Bidenil on veel aega ja võimu, et aidata Ukrainal ennast päästa.
Ta oli rahvamees, meeldiva olemisega ja tal oli põhjatu mälu inimestest ja kohtadest – hoopis teistsugune mees kui see koperdav tegelane, kes just äsja presidendivalimistest kõrvale astus, kirjutab Joe Bidenist endine Briti välisminister William Hague.
Kui ma olin välisminister ja tollane asepresident Biden oli tulemas Downing Street 10ndasse, siis ütles David Cameron: «Ma panin Joe Bideniga kohtumise päevakorda kuus teemat».
«See on pisut optimistlik, peaminister,» ütlesin mina. «Teil veab, kui jõuate tunni ajaga ühe läbi võetud.»
«Oh ole nüüd, ta ei saa olla nii jutukas.»
Ta oli. Peaminister rääkis paar minutit olukorrast Afganistanis ja asepresident vastas sellele järgmised 58 minutit. Ta oli rahvamees, meeldiva olemisega ja tal oli põhjatu mälu inimestest ja kohtadest – hoopis teistsugune mees kui see koperdav tegelane, kes just äsja presidendivalimistest kõrvale astus. Kuid jutukate inimestega täidetud ruumis ei olnud talle võrdset. Niipalju kui ma mäletan, ei jõudnudki me ülejäänud viie teemani, välja arvatud mõni üksik sõna, mille me suutsime temaga hüvastijätu ajal vahetada.
Sellest ja teistest sarnastest kordadest kujunes mul välja skeptiline arvamus, milline võiks Biden olla presidendina. Mõtlesin, et ta ei ole hea kuulaja ja tõmbab Afganistanis meie liitlaste alt ära viimasegi vaiba. Viimase suhtes olid mu kartused põhjendatud, kuid esimese kohta tuli välja, et presidendina oli Biden suurepärane veenja; tema pingevaba, väsimatu, seljale patsutav lähenemine võimaldas tal Kongressist läbi suruda suurema seadusandliku programmi, kui on suutnud ükski teine president pärast Lyndon Johnsonit.
Biden saavutas selle palju teravamalt lõhenenud Kongressis kui see, millega tuli tegemist teha Johnsonil. Bidenil õnnestus allkirjastada kaugeleulatuvaid seadusi taristu ehitamiseks, puhtasse energiasse investeerimiseks ja tugevama pooljuhtide tööstuse arendamiseks, mis samal ajal ei luba seda teha Hiinal. Seejuures kindlustas ta võrdseid abieluõigusi ja saavutades isegi mõningaid piiratud edusamme võitluses relvavägivallaga.
Biden oli suurepärane veenja; tema pingevaba, väsimatu, seljale patsutav lähenemine võimaldas tal Kongressist läbi suruda suurema seadusandliku programmi, kui on suutnud ükski teine president pärast Lyndon Johnsonit.
Kõige tähtsam on see, et ta on kõike seda teinud pidades samal ajal presidendiametit kultuurselt, demokraatiat austades, õigusriigi põhimõtteid järgides ning nimetades ametisse pädeva ja usaldusväärse administratsiooni – mis on igas mõttes dramaatiline ja teretulnud kontrast tema eelkäija ja võimaliku järeltulija Donald Trumpiga.
Loobudes oma partei presidendikandidaadiks nimetamisest – viimasel hetkel, et novembrikuu valimistesse muutust tuua, kuid kuus kuud liiga hilja, et säilitada oma väärikus ja et tema partei suudaks Trumpile täiesti värske alternatiivi leida –, peaksime Ameerikast nii sõltuvas liitlasriigis olema tänulikud, et see uhke, sõnaosav ja kangekaelne mees on presidendiametit pidanud.
Sellegipoolest on ta teinud kaks suurt viga. Esimene oli mõõdutundetu kulutamine, kui ta pärast Covidit peaaegu kaks triljonit dollarit majandusse pumpas, lisaks täiesti põhjendatud kulutustele taristule ja tehnoloogiale. Selle tulemusena on USA riigivõlg jõudnud 34 triljoni dollarini ja seda viis aastat varem, kui enne pandeemiat ennustati.
Väidetavalt käiks Trumpi administratsioon Ameerika rahandusega veelgi vastutustundetumalt ümber, kavandades maksukärpeid riigis, mille aastane eelarvepuudujääk on seitse protsenti SKTst. Jätkusuutmatu riigirahandus saab Ameerika kätte palju aeglasemalt kui Ühendkuningriigi või Prantsusmaa, sest enamikule maailmast meeldib sääste dollaris hoida, kuid ühel päeval see ikkagi juhtub. Biden on selle tuleviku finantskriisi lähemale toonud – kriisi, mis on nii suur, et see mõjutab meid kõiki – ja ühtlasi kasvatanud inflatsiooni, mis toob kõrgemad intressimäärad ja ebapopulaarsuse, mis tema praeguseks lõppenud tagasivalimiskampaania raskemaks muutis.
Seega on Bidenil ajaloo hinnetelehel palju plusspunkte ja ta on olnud palju parem kui tema alternatiiv, kuid ta peab saama miinuspunkte nende kahe suure halva asja eest.
Bideni teist suurt viga kuulutaski ette see monoloog Downing Streetil rohkem kui kümme aastat tagasi. Oma presidendiaja alguses tõmbas ta viimased USA väed Afganistanist välja, mis viis ootuspäraselt täieliku kokkuvarisemise ja Talibani tagasitulekuni. Miljonid inimesed, eriti naised ja tüdrukud, on vajunud ühiskondlikku ja poliitilisse pimedusse ning lääne usaldusväärsus on saanud hävitava löögi. Me ei pruugi kunagi teada saada, kui palju julgustas Vladimir Putinit vaatemäng, mille käigus USA loobus oma viimase 20 aasta kesksest välispoliitilisest jõupingutusest, kuid varsti järgnes sissetung Ukrainasse.
Seega on Bidenil ajaloo hinnetelehel palju plusspunkte ja ta on olnud palju parem kui tema alternatiiv, kuid ta peab saama miinuspunkte nende kahe suure halva asja eest. Kuid isegi praegu, kui tal on veel kuus kuud ametiaega jäänud, võib ta oma pärandit toekamaks muuta ja aidata läänel vältida järjekordset õnnetust, mis on veelgi ulatuslikum kui Afganistani tabanud saatus. Biden on järjekindlalt Ukrainat toetanud, kuid on alati väga suure ettevaatusega suhtunud küsimusse, kuidas USA tarnitud relvi tohib kasutada. Hiljutistel visiitidel Ühendkuningriiki ja Ameerikasse oli president Zelenskõi peamine palve see, et tal lubataks kasutada rakette sügavamal Venemaal asuvate sihtmärkide tabamiseks. On aeg see palve täita.
Ukrainat ähvardab sünge väljavaade, eriti kui Trump peaks osutuma valituks, et temast võib saada teine Afganistan. Me oleme toetatud vapraid inimesi nende võitluses oma vabaduse eest, kuid see toetus haihtub, kui nad ei ole enam värskelt meie mõtetes või esil meie uudismeedias. Me aitame neil sõjas ellu jääda, kuid mitte piisavalt kaua või piisavalt otsustavalt, et seda tegelikult võita.
Kui selline muster jätkub, siis julgustab see mitte ainult Venemaad, vaid ka Hiinat, Iraani ja Põhja-Koread. Õppetund on see, et lääne saab alati üle elada, ta kaotab alati huvi, alati tuleb uus president, kellel on teised prioriteedid.
Biden oli alati eksiarvamusel, et Afganistani saab maha jätta, et keskenduda rohkem strateegilisele ohule Hiinast. Veelgi suurem on Trumpi uue kaasvõitleja JD Vance'i eksiarvamus, et Ukraina ei ole oluline, sest jällegi on tegelik probleem Peking. Kui liitlaste toetamisel lõpuni ei minda, andes neile vahendid, millega ennast kaitsta, siis muutub ainult tõenäolisemaks, et Kim Jong-un asub rünnakule või läheb Xi Jinping liikvele Taiwani vastu või astub Teherani kõrgeim juht lõpliku sammu, et endale pommi saada.
Lubades Ukrainal lääne relvadest mitte ainult Harkivi lähedasel piirialal, vaid ka mujal Venemaal asuvate lennuväljade ja muude sõjaliste objektide pihta lasta, saaks tõsiselt sõja käiku muuta ja asetada Ukraina tugevamasse positsiooni tulevastel rahuläbirääkimistel. Ometi on Valge Maja tõrges, Saksamaa – kelle Tauruse raketid võiksid olla eriti tõhusad – on vastu, ja Ühendkuningriik, hoolimata pärast Keir Starmeri ja Zelenskõi kohtumist tehtud näiliselt positiivsest avaldusest, on ebamäärane. Poolt räägivad humanitaarsed põhjused, sest Venemaa hiiglaslikud pommid tabavad lastehaiglaid ja elektrijaamu, sõjalised põhjused, sest üks pool võitleb üks käsi selja taha seotult, ja strateegilised põhjused, sest Ukraina kokkuvarisemine oleks vaba maailma jaoks katastroof.
Biden võib asju otsustavalt muuta. Afganistani päästmiseks on juba liiga hilja, kuid tal on veel aega ja võimu, et aidata Ukrainal ennast päästa.
William Hague / The Times / News Licensing
Tõlkinud Ago Raudsepp