JUHTKIRI ⟩ Sagedussegaduse hind

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Tootmine ja tarbimine elektrivõrgus peavad olema tasakaalus, muidu pole võimalik sagedust hoida.
• Eleringil on tarvis neid tootjaid, kes suudaksid vajadusel pakkuda elektrivõrku täiendavat elektrit.
• Tarbija peab selle eest maksma, kuid oleks vaja mõista, kas hind on õiglane.

Peagi lahkub Eesti koos teiste Balti riikidega Venemaa elektrisüsteemist ning sagedusalast. Leedu soovis seda teha juba käesoleval aastal, Eesti Elering pidas riske liialt suureks ja pakkus välja 2025. aasta teist poolt, lõpuks lepiti kokku kompromissajana järgmise aasta veebruar.

Mida sagedusalast lahkumine ehk desünkroniseerimine tähendab? Lihtsustatult peavad tootmine ja tarbimine ühes elektrivõrgus olema tasakaalus, vastasel korral pole võimalik võrgus hoida stabiilset sagedust. Näiteks kui tarbimine kahaneb, hakkab sagedus tõusma ning tootmist tuleb vähendada ning vastupidi.

Küllap on mõistetav, et mida suurem on elektrisüsteem, seda lihtsam on ühtset sagedust hoida. Siiski on mõistlik kahtlasevõitu Venemaa elektrisüsteemist lahkuda, kuna vajadusel võib Venemaa kasutada sageduse-teemat relvana ning meid ise ootamatult lahti ühendada.

Venemaa sagedusalast lahtiühendamine toimub juba veebruaris, järelikult peab Eesti elektrivõrk uue olukorraga toime tulema varem ja sellel on hind.

Teema pole ei uus ega ootamatu, sellest on räägitud aastaid, kuid aktualiseerus see peale Venemaa kallaletungi Ukrainale 2022. aasta veebruaris. Tehniliselt pole tegemist ülearu keerulise operatsiooniga, kuid on näha, et sellega on kaasnemas ebameeldivat segadust ning tõenäoliselt elektri hind tarbijale kallineb.

Kuna meie süsteem eraldi on väiksem, on Eleringil tarvis neid tootjaid, kes suudaksid vajadusel pakkuda elektrivõrku täiendavat elektrit. Ja siin algavadki probleemid. Sügisel hakatakse riigihanget koostama ning kevadel selguvad võitjad, nn bilansihaldurid, kellel on seejärel aega viis aastat ennast kõigi nõuetega vastavusse viia. Kuid Venemaa sagedusalast lahtiühendamine toimub juba veebruaris, järelikult peab Eesti elektrivõrk uue olukorraga toime tulema varem ja sellel on hind.

Kes ja kui palju seda hinda maksab, ongi kõige fundamentaalsem probleem, kus satuvad konflikti naturaalse monopoli ehk võrguhalduri ja tootjate huvid. Postimehe arvates ei peaks riigihankega bilansiteenuse pakkumine olema megakasumi teenimise koht, kuid poleks ka normaalne, kui tootjad peaksid Eleringile peale maksma. Ilmselgelt ei ole teenuse hinna arvutamise metoodika küps ning näib sedamoodi, et konkurentsiamet ei käi teemast üle. Veebruarikuu on aga juba käeulatuses, piltlikult öeldes saabub takso meie ukse ette, ehkki pole selge, kes sõiduarve tasub või kuidas see kujuneb. Kuid on selge, et tiksuma taksomeeter hakkab.

Mitmed Eesti elektritootjad on nördinult riigi kohtusse kaevanud ja palunud õiguskaitset uue tariifi vastu. Nende vaates on tegemist avalik-õigusliku tasuga, mille peaks tarbijatelt kokku koguma hoopiski riik, ning see peaks olema võrgutasu osa, mitte üks elektritootmise kulude komponente. Praeguste plaanide järgi plaanib riik aga sokutada selle pooles mahus elektritootjate ja pooles mahus lõpptarbijate kuluks.

Nii või teisiti, tarbija peab selle eest maksma, kuid oleks vaja mõista, kas hind on õiglane.