JUHTKIRI ⟩ Oravate kodustamisest

Foto: Urmas Nemvalts

Võib-olla on Eesti ajakirjandus tõepoolest pööranud liiga palju tähelepanu Kaja Kallasele? Ühiskonnas oli juba tekkinud lootus, et Kaja Kallase siirdumisega Brüsselisse pääseb Eesti elu kännu tagant ning valitsus suudab majandust elavdada.

Loomulikult on peaminister tähtis ja oluline positsioon, kellest sõltub palju, seetõttu on ajakirjanduse tähelepanu olnud mõistetav. Kuid viimase nädala sündmused vestavad teist keelt: tundub, et Eesti põhiprobleemiks on meie riigiaparaadi stagneerumine. Võib-olla veidi liialdades saab isegi öelda, et on sündinud brežnevistlik süsteem, mis juba sünnitab enda eksistentsiks sobilikke juhte ning midagi ei muutugi.

Praegu näivad süsteemi keskmes olevat sotsiaaldemokraadid, seda juba eelmises valitsuses ning veelgi enam nüüd. Miks siis nii? Võib küll mõista, et Eesti valimissüsteemi kujundatud mitmeparteisüsteemis peavad koalitsioonivalitsused leidma kompromissi ning igaühel tuleb millestki loobuda, kuid hetkel on Reformierakond hülgamas enda kõige olulisemaid põhimõtteid.

Millest me räägime? Esiteks, ettevõtete tulumaksu kaotamise viis ellu Mart Laari teine valitsus 1999. aastal, kus seda toetas väga jõuliselt Reformierakond ning rahandusminister, kelleks oli Siim Kallas. See otsus elavdas ettevõtlust viisil, et peagi laekus eelarvesse muudest maksulaekumistest rohkem raha, kui oli laekunud ettevõtete tulumaksust. Nüüd on aga ettevõtete taasmaksustamine sisuliselt otsustatud – küll ajutise meetmena, kuid ka käibemaksu tõstmine 18 protsendilt 20 protsendini pidi olema ajutine meede.

Teiseks, selle asemel, et riigiaparaati vähendada, on sotsialistid saanud valitsusse juurde taristuministri koha, kes liikus sellele kohale asumiseks Keskerakonnast Sotsiaaldemokraatlikkusse erakonda. Mida sellisest diilist arvata, võib iga lugeja ise mõelda.

Kolmandaks kuuleme pidavalt sotside suunalt haledat juttu madalapalgalistest õpetajatest, politseinikest ja õdedest, mistõttu ei saavat erinevates valdkondades suuri kärpeid teha. Ometigi on viimastel aastatel keskmine riigisektori palk tõusnud rohkem kui erasektoris ning keskmine riigisektori palk ületab keskmise erasektori palga juba ammu. Järelikult kulub riigisektoris raha üha kasvavas tempos ning tuleks välja selgitada, kus see Kaval-Antsu lõhkine kübar siis asub, mille kaudu raha riigiga seotud sihtasutustesse ja mittetulundusühingutesse voolab.

Neljandaks, Kristen Michal on öelnud, et sotside soovi tõttu on valitsuses külmutatud Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse võtmise teema. Selge see, et sotsid on huvitatud oma elektoraadi suurendamisest. Antud juhul ei ühti see aga Eesti riigi huvidega.

Kokkuvõtvalt, ehkki sotse on kujutatud aeg-ajalt Reformierakonna puudlina, näib poliitikat analüüsides hoopis nõnda, et Reformierakonnast on saanud sotsiaaldemokraatide järelkäru.