Paraku pole täiendav maksustamine iseenesest kusagil maailmas lisaväärtust loonud. Tegemist on olemasoleva väärtuse ümberjagamisega ning ükskõik, kui õilsaid põhjendusi ettekäändeks tuues, võib nõustuda kriitikutega, et mõju Eesti majandusele saab olema väga halb.
Miks? Sest käibemaksu tõus ja täiendav bensiiniaktsiis muudavad ettevõtetele tegutsemise keerulisemaks, sest kallineb elekter ja kallineb transport. Eestis ei ole võimalik eksportturgude konkurentidega võrreldes oluliselt odavamalt toota ning tootmise sisendhindade kallinemine toob kaasa üleüldise hindade kallinemise.
On olnud kuulda küll jutte robotiseeritud tootmisest, teisisõnu tootmise efektiivistamisest, samuti selliste asjade tootmisest, mida naabrid ise ei tooda. Kuid iga hea leiutisega on paraku nõnda, et ühel hetkel hakkavad seda valmistama ka konkurendid ning robotiseeritud liinid on väga suur investeering, mida kõik ettevõtted endale lubada ei saa.
Majanduslanguses majandust uute maksudega lajatamine käima ei tõmba. Ka peaks valitsus olema avalikkusega aus ning rääkima, kuhu raha läheb.
Seega langeb Eesti konkurentsivõime üleüldiselt, mis on juba juhtunud, kuid see protsess kiireneb veelgi. Ilma konkurentsivõimelise tööstuseta ei ole aga Eesti rikkamaks saamine võimalik. Teenusemajandus ja startupp'imine on toredad, kuid need valdkonnnad ei too riigieelarvesse tööstusega võrreldavat sissetulekut. Turismiperiood on Eestis väga lühike ning naftat meil erinevalt kunagisest pangareklaamist ei leidu ei maapõues ega diivanis.
Majanduslanguses majandust uute maksudega lajatamine käima ei tõmba. Ka peaks valitsus olema avalikkusega aus ning rääkima, kuhu raha läheb. Bensiiniaktsiisi omaaegne kehtestamine võiks sisendada meisse ettevaatlikkust, pidi ju raha minema teedeehitusse, kuid läkski lõpuks n-ö igale poole, aga mitte just teedele.