RIINA SOLMAN ⟩ Ka Riisalo võiks saata ära ja kaugele

Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Foto: Sander Ilverst

• Kuidas meil oleks Eestis ka tulevikus lapsed, kellele me Eesti riiki hoiame ja ehitame?
• Ametisolev sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ei tegele rahvastikuvaldkonnaga.
• Panen peaministrikandidaat Michalile südamele, et veel on aega teha muudatusi.

​Kristen Michal andis 2. juulil Mirko Ojakivile intervjuu, kus rääkis lootustandvalt Eesti perest: «Sest olgem ausad ja vaatame tõele näkku – praktiliselt kõike muud saab maailmast, aga Eesti lapsi saab ikka Eestist,» kirjutab Riina Solman, Isamaa aseesimees ja riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees.

Tõsi, nii ongi. Paraku Signe Riisalo ametisse jätmine tähendab juba eos, et Michali sõnad ja teod siin kokku ei käi.

Ainuke asi, millele peaministrikandidaat peaks praegu eelisjärjekorras mõtlema, on visioon, kuidas meil oleks Eestis ka tulevikus lapsed, kellele me Eesti riiki hoiame ja ehitame. Kelle jaoks on vaja riiki kaitsta ja laskemoona osta, et vaenlane piiri taga meie ründamisel enne piiri ületamist juba pulbriks teha? Kelle jaoks on vaja riiki edasi arendada, ehitada juurde teid ja maju?

Ametis olevale sotsiaalkaitseministrile Signe Riisalole on demograafia ja rahvastiku valdkond olnud ainuke asi, millega ta põhimõtteliselt ei tegele. Kui peaministrikandidaat Michali sõnu uskuma jääda, peaks Eesti demograafilise olukorra parandamine ja sotsiaalkaitseministri väljavahetamine olema esimene prioriteet.

Rahvastiku aspektist on 2023. aasta olnud väga halb ja kurb. Meie enda loomulik iive oli viie tuhandega miinuses.

Kui peaministril on soov Signe Riisalo ilmtingimata ametisse jätta, siis ta võiks vähemalt kogu rahvastikualase temaatika tema portfellist ära võtta ja anda ükskõik kellele teisele, kasvõi põllumajandusministrile. Või kui Michal soovinuks Riisalot kindlasti oma valitsusse jätta, oleks temast näiteks võinud Mart Võrklaeva järel saada Jürgen Ligi asemel rahandusminister. Peaasi, et mitte enam rahvastikupoliitika eest vastutav minister.

Rahvastiku aspektist on 2023. aasta olnud väga halb ja kurb. Meie enda loomulik iive oli viie tuhandega miinuses. Viis tuhat inimest sündis vähem kui läks manalateele! See teeb mõne aastaga Rakvere suuruse väikelinna jagu inimesi, millest Eesti ilma jääb. Sündide arv oli mullu viimase saja aasta madalaim ja see aasta on toonud mitmeid järgmisi negatiivseid rekordeid.

Eesti rahvaarv on sisserändest tingituna summaarselt küll kasvanud, kuid selle üle rõõmustada pole põhjust. Ühest küljest on selle taga Venemaa sõda Ukraina vastu ja Eesti abi sõjapõgenike vastuvõtmisel. Põgenike aitamine on ainumõeldav tegu, arvestades, et Ukraina võitleb ka meie eest ja toob iga päev suuri ohvreid nii enda vabaduse kui ka kogu vaba maailma eest võideldes. Siiski ei saa panna eestlase kestmise ülesannet sõjapõgenikele, kes loodetavasti saavad sõja lõppedes koju naasta, oma riiki üles ehitama.

Nii nagu Kristen Michal ütles, saab Eesti lapsi ikka Eestist. Teised rahvad, kes meile peale Ukraina sõjapagulaste sisenevad, ei hakka meie kultuuri ja kombeid edasi kandma. Neil on oma rahvus ja kultuur DNAs, mida nad edasi kannavad ka teises riigis elades. Me peame oma järelkasvu ja traditsioonide jätkuvuse eest ikka ise hoolitsema.

Eesti suurim kriis

Eesti riigi kõige suurem probleem ei ole rahanduse seis, vaid madal sündimus. Kellele me selle jutumärkides «korras rahanduse» jätame, kui Eesti perel ei ole enam kindlustunnet lapsi saada ja lapsed ei sünni? Kui tulevane peaminister päriselt oma sõnadele mõtleb, siis ei oleks ta uuesti ametisse määranud sajandi kõige lastevaenulikumat sotsiaalkaitseministrit. Signe Riisaloga kokkupuutes kõik teavad, et sealt ei ole mitte midagi loota.

Kui Michal saab esmaspäeval peaministriks ja Signe Riisalo ei asendu mõistlikuma ja empaatilise sotsiaalkaitseministri vastu, on see esimene märk järjekordsest Reformierakonna peaministrist, kelle sõnad ja teod lähevad vastuollu – nii nagu see oli ka eelmisel peaministril Kaja Kallasel.

Kui Michal ütleb, et laste saamine on meile väga oluline küsimus, aga jätab tegelemata selle probleemi lahendamisega, siis ootab meid ees uus periood laste- ja perevaenuliku ministriga, kelle tegemata jätmiste all probleem üha süveneb.

Kristen Michal peaks mäletama, et rahvastikupoliitika ja demograafia küsimustega tegelemise riigis kaotas Reformierakond, Signe Riisalo pakkis selle hoolega oma portfelli põhja ja ei ole sealt seda kunagi välja võtnud. Juunis riigikogu ees oma aastakõnes aru andes ja madalast sündimusest rääkides tõi ta hoopis välja, et sündimuse suurendamise poliitika ebaõnnestub seni, kuni valitsused ei keskendu olemasolevate laste ja nende perede heaolule.

Kuidas on olnud tema enda juhitud poliitikaga laste ja perede heaolu suurendamisel, teame me lähiminevikust hästi: esimene oluline eelnõu, mille sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo sisse andis, oli perehüvitiste vähendamine. Sellega rikkus ta kaht perepoliitika põhimõtet: perede toetusmeetmeid ei võeta ära ega nõrgendata ja et perepoliitika üks eesmärk on tõsta kindlustunnet. Minister Riisalo saatis aga signaali, et suuremate perede madalam väärtustamine on valitsuse prioriteet number üks.

Juba järgmisena võttis ta ära suurperede vajaduspõhise huviringitoetuse. Rääkides eelmises valitsuses taas ametisse saamisest riigikogu puldist sellest, et toetused peavad olema vajaduspõhised. Ta võttis ära suurpere hüvitise ja huviringitoetuse ka peredelt, kus võib olla viis ja veel enam last. Järgmisena teatas Riisalo sotsiaalkomisjonis automaksu erandite tegemise tutvustusel, et suurpered pole tema poole pöördunud.

Riisalo, kelle portfelli kuulub perepoliitika, peaks juba ise ka teadma, et automaks hakkab eelkõige nöökima lastega peresid.

Ometi kirjutasid suurpered tervele riigikogule, otse rahandusminister Võrklaevale ja peaminister Kaja Kallasele, lootes naispeaministri empaatiavõimele. Muide, uuest mootorsõidukimaksu seadusest jättis Riisalo välja isegi kitsa sihtgrupi puuetega inimeste erandi, mida tookord sotsiaalkomisjonis menetlesime ja lubab neile nüüd erandi asemel hoopis bürokraatlikku tuge abivahendite taotlemisel.

Riisalo, kelle portfelli kuulub perepoliitika, peaks juba ise ka teadma, et automaks hakkab eelkõige nöökima lastega peresid, kelle jaoks on auto lausa hädavajalik liiklusvahend. Kogu perega aasta läbi ainult kastirattaga ei sõida ja pole ka realistlik, et ühistransport iga pere vajadustele vastavalt tööle hakkab. Kusjuures, mida suurem pere, seda suurem auto ja kõrgem automaks. Pole just peresõbralik lähenemine ministrilt, kes peaks just selle sihtgrupi heaolu eest seisma.

Panen peaministrikandidaat Michalile südamele, et veel on aega teha muudatusi. Valitsuses peab olema sotsiaalminister, kelle ülesanne on laste, perede, puuetega inimeste ja pensionäride eest seismine ja kes seda rolli ka päriselt täidaks. Praegune sotsiaalkaitseminister on teinud kõike vastupidiselt. Eesti on eksistentsiaalses sündimuskriisis ja vajab hädasti kedagi, kes otsiks lahendusi selle leevendamiseks. Sotsiaalkaitseministri muudatus tuleb teha Eesti nimel.