AK ⟩ Eurooplastele tähtis demokraatia: paremäärmusluse esiletõus on toonud kaasa valimisaktiivsuse kasvu

Marine Le Peni paremäärmuslik erakond Rahvuslik Liit tuli Prantsusmaa parlamendivalimiste teises voorus kolmandale kohale, saades parlamendis 143 kohta. Parem­äärmuslaste võitu aitas ära hoida viimase kahekümne aasta rekordiline valimisaktiivsus – 66,63 protsenti valijatest. Foto: Christophe Petit Tesson/EPA/Scanpix

Paremäärmuslike parteide edu hiljutistel Euroopa valimistel on osa arengu­suunast, mida hollandi politoloog Cas Mudde nimetab paremäärmusluse neljandaks laineks: parem­populistlikud erakonnad ja nende ideed muutuvad normaalsuseks.

Eesti keeles jätab «äärmuslik» mulje kui millestki tavapärasest erinevast, mitte poliitilise skaala ühes või teises ääres asuvatest erakondadest. Seega tekib kujutluspilt Benito Mussolinist ja mustsärklastest, mitte Giorgia Melonist, ehkki tänapäeva Euroopas on paremääre domineerivaks liiniks parempopulistlikud erakonnad, kes soovivad küll olulisi muudatusi senises ühiskonnakorralduses, aga mitte demokraatia ümberlükkamist.

Äärmuslik parempoolsus tähendab ka demokraatia vastu seismist, soovis koondada võim diktaatori või valitseva kildkonna kätte (nt Venemaal). Radikaalne parempoolsus on nõus demokraatlike põhimõtetega, aga kritiseerib liberaaldemokraatia aluseid: vähemuste õigused, pluralism, õigusriiklus ja võimude lahusus. Tihtipeale soovitakse end näidata veel suuremate demokraatidena kui peavooluparteid, näiteks propageerides rahvahääletusi. Parema sõna puudumisel kasutan mõlema tüübi katusmõistena paremäärmuslust, et eristada neid peavoolust.^[1]